Tere, sooviksin nõu kuidas ühes või teises situatsioonis käituda lapsega.
Laps 2 aastane poiss. 1,5 aastat oli rõõmsameelne, aktiivne laps edasi hakkas oma iseloomu näitama. Ei taha riidesse panna, hambaid pesta, autosse istuda(turvatooli), õue minna, vannist välja tulla, õues ise käia (nõuab sülle) jne. Pool aastat oleme meelitades, rääkides asjad tehtud saanud aga nüüd tundub, et see ei aita enam. Isa olemas ja just tema suudab alati olla hästi rahulik olla ja kokkulepeteni jõuda.
Ma ei ole kõige parem kirjutaja aga panen mõned situatsioonid kirja ning sooviks teada kuidas käituda.
1. Õue minnes küsib kohe sülle, ma üritan siis rääkida et lähme mänguväljakule, poodi või autoni (50m kaugusel) aga oppa ja oppa. Vahepeal on käru kaasas siis on natuke kärus siis sõidame mänguväljakule kus eriti ei taha olla ja äraminnes jälle oppa oppa, ma ütlen et emme paneb su kärusse...ja siis tuleb kisa. Kas ma peaks teda siis süles tassima? Olen ka ees läinud ja oodanud ja oodanud aga ei tule järgi.
2. Hakkame hambaid pesema. Poiss hakkab karjuma, et ei taha. Ütlen et pese algul ise siis pärast emme aitab natuke (kunagi nii saime ilusti pestud). Aga nüüd peseb 2 sek. ja ütleb siis kõik ja kui ma pesta üritan tuleb kisa. Olen siis kinnihoides hambad korra üle käinud kähku aga siis laps vihastab ja üritab küünistada mind. Kas pean pesemata jätma või kinnihoides ära ikka pesema?
3. Magama minek. Pidzaamat selga ei taha, oli külm paljalt magamiseks ja tekki peal ei hoia. Ma siis ütlesin et emmel ka pidzaama ja et emme ei taha et sa külma saaks. Aga ei aidanud, karjus end täitsa hüsteeriasse. Ja ommikul kõik meeles et emme käskis pidzaama selga panna ja ei tahtnud isegi minuga mängida. Läks issiga tegutsema ja emme lükkas ära. Kas pean siis alla andma või vägisi pidzaamat seljas hoidma (nagu ma tegingi)?
4. Söömine. Söönud pole ta meil eriti kunagi midagi. Hommiku väik pudru siis lõunal viilu leiba ja õhtul kui terve perega õhtust sööma hakkama paneme talla ka alati ilusa prae nagu vanematelgi aga ei söö ja siis väike pudru järgmine hommik ja edasi jälle mõne ampsu päevapeale. Arst uuris mis ta vahepeal süüa saab, äkki võtab miski isu ära jne. aga kolm söögikorda ja meil ei ole muid näksimisi vahepeal. See muidu väga muret ei tee sest arst kinnitab et kõik näitajad korras aga äkki on jonnimised ka sellest tingitud et kõht koguaeg tühi?
5. Teised lapsed. Õe tutar 4 kuud noorem ja hästi väikseke. Tema ei või mänguassju puutuda kui külla tuleb. Siis me seletame et Roosi annab sulle ka oma mänguasju ja et ei juhtu su mänguasjadega midagi ja varsti teeme vahetust jne. aga kisa läheb ikka vääga suureks. Kui õe laps(Roosi) mõtleb et ma tahab kiikuda siis meie poisil tuleb järsku nii suur kiikumise tuju, kuigi kiik ripub koguaeg toas ja muidu ei kiigu üldse. Kuna Roosi on leplik siis oleme õelnud oma poissile et tule siis kiikuma et Roosi ei tahagi, siis on ka tema kiigu isu möödas. Siis pakuma Roosile kiiku ja kõik kordub taas. Ei oska käituda kuidagi?
Ka vanaema juures kui poiss jalgrattal istub ja Roosi seda puutuma tuleb siis tõukab teda või üritab tema sõrmi rattast lahti kiskuda.
6. Situatsioone on väga palju veel. Kui saan lapse nõusse et lähme õue ja riided ka selga siis tema enam ei taha õue jne. Minul on tunne, et kui midagi on vaja teha ja laps ei taha (iga asi on ei taha praegu) siis ma peangi järele andma et ärme siis tee ja ärme siis pese hambaid ja ärme lähe õue ja ärme pane riideid selga (külmetame) sest muidu tuleb kisa ja kui ma veel üritan seletada siis läheb see veel suuremaks kuni trambib jalgu ja või küünistab mind ja on tükk aega pahane mu peale.
Olen palju lugend ka eakohesest käitumisest ja et see on normaalne aga kuidasi ikkagi käituda nii, et oleks lapsele parim.
Loodan et jutt väga segane ei tulnud ja oskate mulle mingeid õppetussõnu anda. Kas peaks pöörduma psüholoogi juurde?
Vastutustundliku lapsevanemana olete end kurssi viinud ning lugenud laste eakohasest käitumisest ning sealt olete saanud teadmise, et teie kaheaastane laps käitub eakohaselt ja normaalselt. Samas toote välja mitmeid situatsioone, mis teid vanemana murelikuks teevad ning soovite teada, mida ise vanemana teha/käituda, et see oleks parim just lapsele.
Kohe kindlasti ei ole teil vajadust pöörduda lapsega psühholoogi vastuvõtule.
Jonn on lapse arengu (2-4-aastastel) teatud etappi jõudmise, esimese iseseisvumise, minatunnetuse tekkimise näitaja - laps suudab juba paljut, paljuga aga veel toime ei tule ja see tekitab temas frustratsiooni. Oma vajadusi ei osata veel ise adekvaatselt mõista/täita/lahendada (nagu teie kirjas toodud mõned olukorrad: pidžaama selgapanek, korrektne hambapesu; kaheaastasel puudub veel koosmängu oskus, mängitaksegi kõrvuti; samuti ei ole laps arenguliselt veel valmis oma asju teistega jagama), piirangutele ja ebaõnnestumistele reageeritakse protestiga ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada (vanemate peal). Sageli väljendubki see jonnis. Jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab jonniv laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Lapse nõudmistele järele andes (ärme lähemegi siis õue, ärme pese hambaid, tassingi last õues süles, jne.), saab laps vildaka sõnumi ning see ei toeta tema arengut. Väikelaps vajab vanemate poolt seatud turvalisi piire ja kindlasti lihtsaid ja eakohaseid selgitusi, miks need on vajalikud. Laps alles õpib maailmaga toime tulema, vanematena on meie kohustus teda suunata, aidata ja toetada. Seega allaandmine jonni/nutu/paha tuju vältimise hirmus ei ole lapsele abistav. Kokkuleppeid ja kehtestatud nõudmisi/reegleid tuleb vanemal ka järjekindlalt ellu viia, mitte loobuda neist paar korda proovides ja siis leides, et ...meie peres need ei tööta.
Õnneks saab tõhusaid vanemlikke oskusi õppida! Ilmunud on palju häid kaasaegseid lapsekasvatust toetavaid raamatuid ning lisaks neile on Eestis võimalik osaleda lapsevanemate suhtlustreeningul (Gordoni perekool, vaadake, www. sinamina.ee), kus harjutatakse efektiivseid suhtlusoskusi, mis aitavad olukordades, kus lapsel on mure, kui vanemal on probleem jne.
Kui teid heidutab lapse nutt, siis arengupsühholoogid leiavad- laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev end kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded on mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida".
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral jonnieast ja lastekasvatusest lugeda: Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.; Juul, Jesper "Ei ütlemise kunst" Väike Vanker 2010; Juul, Jesper "Sinu tark laps" Väike Vanker, 2010; Jari Sinkkonen "Mida on lapsel kasvamiseks vaja?" Varrak, 2011.
