Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 4a tütar sirtsutab alatasa püksi

ema
Külaline
Postitatud 06.06.2013 kell 10:09
Mul on väga rõõmsameelne, hakkaja ja tragi tütar, aga tal on halb harjumus - ta ei lähe õigel ajal vetsu pissile ja sirtsutab iga päev oma aluspüksid märjaks. Kuidas ma peaksin selle asjaga tegelema?
Tütar sai potilkäimise selgeks umbes 2-aastaselt, kuid öösiti pissis pärast seda veel umbes 1,5 aastat alla, mistõttu me piirasime perearsti soovitusel õhtuti tema joomist. Kui ta õhtul ei joonud, siis võis loota, et voodi jääb kuivaks. Konsulteerisime ka perearsti ja lastepsühholoogiga, kes mõlemad leidsid, et lapse allapissimine on seotud vanusega ja osalt ka uue beebi sünniga meie peres. Eriti tihti pissiski tütar alla ja püksi 3-aastaselt, kui meie perre sündis uus laps. 4-aastaseks saamisel lõppes tütre öine allapissimine enam-vähem ära ja kui nüüd vahel juhtubki öösel mõni õnnetus, siis me ei pööra sellele enam tähelepanu ("lapsel ikka juhtub").
Aga see päeva ajal aluspükstesse sirtsutamine ei taha kuidagi lõppeda ja näib olevat saanud mu tütrele lihtsalt halvaks harjumuseks. Meil on kodus lisaks tavalisele WCpotile ka väikesed laste potid, samuti oleme teinud potilkäimise talle igati meeldivaks, kiidame teda ikka veel selle eest nagu väiksemat lastki, kes ka nüüd harjutab juba potilkäimist. Aga suur õde nagu ei tihkaks õigel ajal potile minna, ootab alati viimase hetkeni, ja siis, jalad krõnksus, kooberdab juba viimases hädas vetsu. Vahel läheb istub vaikselt kusagil nurgas või diivani taga ja teeskleb mängimist, jalad ristis, aga potile ei lähe enne kui tõesti juba tilgad taga. Minu jaoks on see kummaline, sest muus osas on tütar väga tragi ja arusaaja, ma seletan talle pea iga päev, et parem on ikka õigel ajal potile jõuda kui päev läbi (nt lasteaias) märgade aluspükstega käia jne. Olen ka öelnud, et pissihais on suur, ära pissi püksi, muidu sõbrad ka tunnevad äkki seda haisu ja mis siis saab? Aga kõik läheb vanaviisi edasi ja ausalt öeldes ma ei taha iga jumala kord tütrega koos olles seda märgade pükste teemat tõstatadagi, sest ma näen, et mu selgitused ja manitsused ei lahenda probleemi. Olen püüdnud teda aidata sellega, et nähes teda imelikult jalgu krõnksutamas või tabades tema teatava süüdlasliku näoilme, kutsun teda ise pissile kaasa, ütlen poolnaljatades, et kuule, me pole ammu koos pissil käinud, lähme, mine sa ees kõigepealt ja siis mina ka! Aga ta hakkab kohe vastu puiklema, et ei, mul pole pissihäda. Siis olen alati dilemma ees, et kas utsitada teda ikkagi takka või lüüa käega ja lasta tal tegutseda nii, nagu ise tahab. Kui veenan teda kohe vetsu minema, siis ta lõpuks läheb, aga põrnitseb mind potil istudes altkulmu. Kui jätan asja sinnapaika, siis istub ta veel mõne hetke jalad krõnksus või läheb kuhugi varjulisse kohta, ootab seal natuke ja jookseb siis inisevat häält tehes poolkööbakil vetsu, tilgad taga. Täiesti arusaamatu.
Püüan juba pikemat aega leida oma tegevuses ja käitumises vigu, mis võiksid tütre pissimisprobleemi kuidagi põhjustada, aga üksinda midagi tarka välja ei mõtle. Olen oma arust väga pühendunud ema, veedan palju aega oma lastega koos, tütar käib lasteaias vähem päevi kui kodus veedab (ja ka lasteaias on talle alati väga meeldinud). Meil pole kodutülisid, suhted mehega on üldiselt head ja issi tegeleb ka jõudumööda lastega (kuigi vähe). Oleme iga päev palju õues, lastel on minu silmis väga ilus lapsepõlv. Ka oleme käinud arstil ja lasknud teha uriiniproovi, et olla kindlad, et tegu pole mõne patoloogiaga, proovid on alati korras olnud.
Kuidas tütre käitumist põhjendada ja kuidas aidata tal püksimärgamisest lahti saada? Või on see taas nö vanusega kaasnev nähtus, mis läheb ilma sekkumiseta üle? Võib-olla ma panen oma lapsele liiga suuri ootusi?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 07.06.2013 kell 21:29
Olete mures oma 4-aastase tütre pissimise pärast, mõtlete, mis võiks sirtsutamist põhjustada ning olete püüdnud kasutada eri viise, et probleemist jagu saada.
Suurem osa 2-3-aastasi näitab juba valmidust puhtust pidada ja hädad potti teha, kuid erinevad olukorrad, elumuutused ja mitmesugused pinged võivad anda tagasilööke, nii et 4-aastase puhul on antud teema täiesti tavaline. Pissimise-kakamisega seotud rutiinid kujunevad lastel lõpulikult välja umbes viiendaks eluaastaks.
Pissimise-kakamisega seotud rutiinide väljakujunemine on oluline samm lapse iseseisvumises. (Kui tahan, hoian kinni, kui tahan – lasen lahti! Teen, mis tahan!) Kui laps suudab kontrollida oma soole ja põie tühjenemist, siis see on justkui kontrolli saavutamine oma elu üle ka n-ö laiemas tähenduses. Nii et see teema on seotud ka enesekehtestamise teemaga - laps soovib eakohast otsustusõigust, tal on mõnes asjas ka omad lahendused pakkuda ja neid tuleb talle ka võimaldada, tingimata aga lapse isa silmas pidades. Ehk on siingi mõtlemiskohta.
Pissimine, nagu kakaminegi, on loomulik tegevus, millest ei tohiks teha liialt suurt numbrit, st ei maksa last riielda, kui juhtub püksi tulema ega kiita, kui tuleb potti. Oma häda potti tegemine pole ju midagi, mida on vaja teha isa-ema rõõmuks – see on praktilise füsioloogilise protsessiga seotud tegevus, see lihtsalt on nii. Iseasi, kui laps ise rõõmustab, et õigel ajal potini jõudis, sel juhul saab peegeldada lapse rõõmu: sa oled päris uhke selle üle, et seekord tirts püksi ei tulnud.
Parem kui pissimise teemast ei saa suhtlemisvahend, võimuvõitlus või tähelepanu saamise viis. 4-aastane teab juba päris kindlasti, kuidas need asjad käivad, selles pole kindlasti probleem, nii et loengutest ja selgitamistest pole abi – seda kirjeldate ka ise.
Kui sirtsutamisest, pottipissimine kasulikkusest jms on liialt palju juttu, siis see muutub justkui muude heade kontaktide asendajaks. Võib ju olla, et lapse peas on see aeg, mis te pissiprobleemist rääkimise, pesemise, tõrelemise, selgitamise, vihastamise jms peale kulutate, ikkagi see aeg, mil olete keskendunud talle. Igale lapsele on väga tähtis tunda end tähtsana, tähelepanuorbiidis olevana – isegi kui ta saavutab selle äraspidisel kujul. Ehk võikski kasvõi ajutiselt tähelepanu sellelt probleemilt ära võtta, samas olla mõistev, kuulav ja toetav, luua häid kontakte lapsega erinevate koostegevuste, mängimise jms kaudu, seda enam, et peres on ka väiksem laps, kes paratamatult vajab ja saab enam tähelepanu.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!