Ma tean, et paljudel on pisemate laste magamisega priobleeme, aga minul tekkis probleem 5 aastase lapsega. Ennem ta magas suhteliselt hästi, aga selle aasta algusest on suurem osa öid niimoodi, et ta jõuab 2-3 tundi magada ja siis hakkab üks jube vehklemine ja nutmine läbi une ja rääkimine (ma ei taha ja ära tee jne). Miski ei aita eriti, sest see kõik käib läbi une mulle tundub. Kõige parem on ajada ta täiesti üles (mis pole kerge) ja näiteks pissil käia ja uuesti magama panna, aga tihti tihub ta veel siiski poolunes nutta, enne kui lõplikult ja korralikult magama jääb. See hakkas pihta peale üht talvist haigust kui tal oli 39 kraadi palavikku ja mina ise olin sel ajal rase. Muidu ta magas ilusti juba oma toas oma voodis, aga kuna mees oli ka pikemalt tööl sel ajal, siis võtsin ta enda juurde magama, et oleks kergem palavikku kontrollida jne. Vahepeal oleme ka uue lapse saanud ja see jama käib peaaegu iga öö (kui mõned erandid välja arvata). Alguses arvasin, et äkki beebi tulek mõjub nii, aga see asi ei taha ega taha lõppeda. Kui küsida miks ta nii karjub, siis toob iga kord erinevaid põhjuseid - kord kõht valutas, kord oli pissi häda, kord lasteaias keegi kiusas ja oli paha uni. Saa siis nüüd aru. Tihti hommikul ta ei mäleta ka et öösel oleks midagi olnud. Millest see kõik võib olla? Ema (kes on arst) arvas vahepeal, et kuna tüdruk on vaakumigaa sündinud, siis äkki on ajus mingid ärritusnähud... Kuhu peaks minema ja mida tegema? Äkki peaks minema psühholoogi juurde või siis kusagile unekliinikusse?
Olete mures oma 5-aastase tütre rahutu une pärast - igaöine läbi une nutt, rääkimine ja rahmeldamine on tänaseks kestnud pea pool aastat.
Küsite, kuhu pöörduda abi saamiseks ja mida peaksite ise tegema? Mida vanemana saate üle vaadata, on lapse igaõhtused unerutiinid- ja rituaalid. Mis kell hakatakse magama sättima, millises meeleolus voodisse minnakse? Lapsed naudivad ema või isaga koosveedetavat une-eelset aega, mil võib lapsele lugeda ette raamatut, laulda või lihtsalt rääkida. Rääkida möödunud päevast, mis läks lapsel hästi, mis meeldis ja ka sellest, kas midagi tegi muret. Siis kalli-musi-head ööd!
Kui laps saab kogemuse, et vanem tõesti kuulab teda, tal on tema jaoks aega- siis tunneb ta end turvaliselt ja armastatuna ning ehk saab julgust rääkida ka teda vaevavatest teemadest. Võimalik, et juba negatiivsete kogemuste/tunnete ventileerimine on niivõrd pingetmaandav, et laps suudab magada rahulikult terve öö...
Kindlasti olete beebiga väga hõivatud, ning kui teil ei ole aega/energiat tütre magamapanekuks, saab ehk isa pöörata lapsele vajalikku tähelepanu? Arvasite ka ise, et ehk on noorema lapse sünd perre mõjutanud vanemat tütart- kindlasti on. Iga laps vajab kogemust, et ta on oma vanematele ainuke, parim, kõige-kõige tähtsam! Piltlikult röövib noorem laps tema positsiooni ja see tekitab pingeid, millised võivad ka avalduda öiste ärkamiste, nutuhoogudena. Püüdke ka ise leida igas päevas kasvõi pool tundi kvaliteetaega oma vanema lapsega tegelemiseks, kogetud jagamatu tähelepanu ning positiivsed emotsioonid on kindlasti tütrele toeks.
Lisaks eelkirjeldatule võiksite pöörduda ka spetsialistide poole. Alustuseks kasvõi pediaatri/perearsti konsultatsioonile. Sealt vajaduse ilmnedes edasi kas neuroloogile ja miks mitte ka uneuuringutele.
