Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Lapsega läheduse kaotamine

Mina
Külaline
Postitatud 23.05.2013 kell 11:18
Ma ei teagi, kuidas alustada... Mul on 6-aastane ja 9-kuune poeg. Suurem poja olnud mul alati silmarõõmuks. Olen temaga kohutavalt palju vaeva näinud. Jäin temaga üksikuks, kui ta oli 2,5 aastat vana ja tema isa meid kellegi teise vastu välja vahetas. Lapsel tekkisid käitumishäired, allapissimine, oli lasteaias agressiivne, lapsevanemad pidevalt kaebasid mu lapse peale jne, olin ka ise omadega läbi, kuid just tema oli see väike päike minu igas päevas. Käisin kõige selle pärast korduvalt lastepsühholoogi vastuvõtul. Nüüd kui ta juba suur mees, elu on edasi läinud, olen uuesti abielus. Kõik loksus justkui paika ajapikku. Mitu aastat kestnud allapissimine lõpuks kadus.
Kuid nüüd, ma ei jaksa selle lapsega enam tegeleda. Mul on kohutavalt valus ja jubedad süümepiinad, et seda siin üldse kirjutan, aga ma ei oska enam midagi teha. Ma ei taha temaga koos olla ega midagi teha. Ta väsitab ja väsitab ja väsitab mind. Ma ei jaksa seda lõputut juttu kuulata, tema pidevat targutamist, ma ei jaksa igat asja 10 korda rääkida. Mul on nii villand. Kõige jubedam see, kui ta näiteks haige ja kodune. Ma olen õhtuks nagu tühjaks pigistatud sidrun. Pisema pojaga on lihtne, aga suuremaga... Ma ei oskagi temaga enam normaalselt suhelda, ainult õiendades. Igal hommikul mõtlen, et täna parem päev ja siis räägin igat asja jälle mitu korda ja tulemus sama, mul on lihtsalt kõrini! Ma ju armastan oma poegasid ühtemoodi, aga suuremaga pole enam mingit lähedust. Kui ta ära on, igatsen teda väga, kui jälle minu juures, hakkab see tsirkus otsast peale. Mul on nii kahju... Vaatan teda, ta on ju nii armas ja nii kallis, aga omavahel me lihtsalt läbi ei saa... Mida ma tegema pean, ma ei jaksa niimoodi päevast-päeva lapsega tülitsedes elada.
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 24.05.2013 kell 10:57
Vaatamata keerulisele ajale isiklikus elus, lapsel esinenud käitumuslikele- ja psühhosomaatilistele probleemidele- olete raskustega hakkama saanud, laps on tervenenud ja teie isiklik elu paremuse poole pöördunud.
Praegu kuueseks saanud poeg on olnud teie armas silmatera, kellest tänaseks on kasvanud "suur mees", nagu nimetate. Perre on sündinud uus beebi ja ootamatult tunnistate, et suurem poeg on muutunud teile vastuvõetamatuks, ta väsitab teid, räägib (targutab) palju ning suhtlete temaga ainult õiendades. Tunnete seetõttu süütundeid ja hooliva vanemana küsite- mida peaksite tegema, et paremini läbi saada?
Kirjutate, et pisema pojaga on lihtne - ühe lapse eelistamine teisele on lapsevanemate puhul üks paremini varjatud peresaladusi. Ka teaduslikud uuringud on leidnud, et enamus emadest ja isadest eelistavad peredes üht last teisele(teistele).
Iseenesest ei olegi probleem selles, et vanem eelistab üht last teisele- me oleme inimesed ja seega subjektiivsed.
Samas oma lapsi ei saa me valida ja vältida.
Vanemad soosivad sageli lapsi, kes on nendega mingil moel sarnased (samast soost, sarnaneb käitumiselt või välimuselt), või vastassoost; samuti eelistatakse ilusaid lapsi; esiklapsi või pesamunasid...jne. Nii palju kui on vanemaid, on erinevad nende eelistused.
Teie esiklaps sai teie jagamatut tähelepanu mitu aastat, väikevenna sünniga see olukord muutus. Kindlasti ei ole teie poeg veel suur mees, vaid kuueaastane koolieelik. Laps oma eripäradega, tugevate ja meeldivate külgede ning ka isiksusejoonte ja omadustega, mis teile ehk niipalju rõõmu ei tee- nii see on, me kõik oleme erinevad ja unikaalsed isiksused. Usutavasti oli teie poeg ka enne väikevenna sündi samasugune, siis olid tema omadused teile aga vastuvõetavad?
Lapsed, kes tunnevad, et neid armastatakse vähem, kannatavad suure tõenäosusega ängi, madala enesehinnangu ja masenduse all ning nende vastuvõetamatu käitumine võib olla tingitud tähelepanuvajadusest.
Mida teha? Inimlikult on mõistetav, meil on omad eelistused, kuid lapsevanemana on meil lisaks ka vastutus oma lapse ees. Vastutus tagada talle lisaks füüsiliste tingimuste olemasolule (toit, riided, peavari) just psühholoogiline heaolu. Vanema ülesanne on luua kodus õhkkond, kus laps tunneks end tingimusteta armastatuna (ükskõik milline ta on), kus teda aktsepteeritakse ja austatakse. Pakkudes talle emotsionaalset turvatunnet, et laps kogeks ja usuks- mina olen hea ja maailm on hea. Siis saab ta areneda inimeseks, kes tuleb oma eluga ja inimsuhetega toime.
Kui teil on niivõrd ambivalentsed tunded oma vanema lapse suhtes, võivad need ja väljendunud käitumine kahjustada tõsiselt last.
Seega julgustaks ja soovitaks tungivalt teil pöörduda spetsialisti poole, et oma tunnetega tööd teha. Alustuseks teie ja siis vajadusel kogu pere. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/ , www.pereteraapia.ee
Lisaks teraapiale saate olukorda muuta ka iseenda suhtlemisstiili muutes - õiendamise/näägutamise asemel, mis teid ennastki kurnab, kasutage tõhusaid suhtlemisoskusi, milliseid saate õppida Gordoni perekoolis (www.sinamina.ee), lugeda raamatutest (Jesper Juul, Thomas Gordon jt.), vaadake ka: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Veel on võimalus muuta oma hoiakuid ja käitumisviise ning pakkuda oma esiklapsele piisavalt kiindumust, - paari aasta pärast, kui laps on teismeikka jõudnud, võib perekahjustuse mõju olla juba pöördumatu.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!