Minu 6. a. tütrel on 7 a. sõbranna, keda olen üsna sageli tabanud valetamiselt (a la "mu vanemad ei ole kodus" - tegelikult on, "käisin seal ja seal" - tegelikult ei käinud, valesid on igat sorti ja need lipsavad tal väga kergesti üle huulte). Sageli on need nö pisivaled, kuid sagenema on hakanud ka suuremad valed. Olen mures, sest minu laps on hakanud tema valedega kaasa minema ja ka ise valetama. Olen läbinud Gordoni perekooli kursuse, kuid tahaksin juhendamist, et õigesti toimida ja et see ei mõjuks moraalilugemisena.
Olete mures, kuna märkate, et teie tütar on oma sõbranna eeskujul hakanud valetama.
Tõepoolest – moraalilugemine on kõige vähem tõhus viis kellegi muutmisest. Perekoolis käinuna kindlasti mäletate, et viimane sessioon oli pühendatud väärtuskonfliktidele. Kui teil on alles ka töövihik, saate vaadata üle väärtuskonfliktide lahendamise skaala – ehk olete seda juba teinudki. Ka „Targas lapsevanemas“ on see teema piisavalt kaetud.
Sõprus on suur väärtus. Kuid lapse sõpru tema vanemad valida ei saa. On oluline reegel, et kui lapse ja vanema vahel valitseb usaldus, on suur tõenäosus, et laps võtab oma ellu kaasa oma vanemate väärtused. Kuid alati seda ei juhtu, sest elu pole nii kindel nagu korrutustabel. Lapsel on oma vajadused, oma senine elukogemus, oma vaade. Aga loomulikult ei suuda 6-aastane veel vastutada oma valikute eest, „õige ja vale“ on esialgu küllalt udused kategooriad, vastutaja olete ikkagi teie.
Saate lapsele rääkida, mille pärast te muretsete, mismoodi te tahaksite, et asjad oleksid. (Perekooli kontekstis: ka väärtuskonflikti olukorras on kohane anda sõnum selle kohta, mille tõttu te olete mures, mida kardate lapsega juhtuvat, kui ta tolle sõbrannaga suhtleb.)
Kindlasti on kasu lapse aktiivsest kuulamisest. Mida laps ise sõpruse juures oluliseks peab? Mille poolest just see sõbranna on tore? Mis saab siis, kui mõni tore sõbranna teeb midagi sellist, mis ei ole tore? Kuidas see juhtub, et vale lipsab suust? Mida saaks teha selle asemele? Mis põhjustab selle, et ei saa rääkida nii nagu on ehk ausaks jääda? Kõik need teemad on olulised läbi arutada, ja fookus ei peaks olema mitte niivõrd valetamisel kuivõrd sõprusel, aususel ja siirusel.
Ehk on laps varmas kuulama ka teie enda kogemust: saate rääkida oma lapsepõlvesõpradest ja praegustest sõpradest, sellest, mille poolest te oma sõpru hindate jms. Ka lastekirjanduses ja multikateski on häid näiteid selle kohta, mis on sõprus ja kuidas sõbrad käituvad. Sellised jutuajamised lapsega, kus on aega ja tahtmist teineteist kuulata, võivad teid väga lähendada, usaldust suurendada. Lapse arengulise eripära tõttu (palju müstilist mõtlemist, ebarealistlikkus elusituatsioonide hindamisel, ealised hirmud jpm) ei maksa ka valetamisele panna sajaprotsendilist valetamise tähendust. Valetamine on üks käitumistest, sel on ikka ju põhjus, mida tingib vajadus – alati on vaja uurida vajadusi, nii saame lapsest paremini aru, ja kui vajadus on kaetud, pole enam vaja antud käitumist korrata.
