Olen mures antud teemaga. Kas on õige last võõrutada öisest piimakorrast ja korraga õpetada ärkvel magama? Laps on 1aastane. Tean et on imelik et laps 1 aastaselt veel öösel rinda saab. Raske on sellega tegeleda, olen emotsionaalselt väga nõrk ja ei kujuta ette kas on võimalik et laps kunagi hakkaks ise magama jääma ja seda isegi ärkvel olekus voodisse minekuga.
Kaks päeva tagasi alustasime ärkvel olekuga magama õpetamist aga jäime kogu perega haigeks.
Kui ei ole sobilik neid koos teha, kumba peaksin ennem tegema kas ärkvel oleku õpetamist või öist võõrutamist? Millist meetodeid Te soovitate üldse võõrutamisel kasutada? Ma isiklikult väga ei eelista edasi tagasi käimist. Millal peab võõrutamise ja ärkvel olekus magama õpetamise pooleli jätma - kui laps haige? Kuidas aru saada, kas laps protestib või nutab emme igatsusest või üleüldse? Kas nii on sobilik öine võõrutamine kui issi paneb lapse ühel ööl kella 1ni magama (kui ärkab vahepeal) siis ülejärgmisel ööl kella 2ni jne ning ülejäänudel aegadel annan lapsele rinda?
Ärkvel olekus saan lapse ainult panna kui peale tahket toitu kohe rinda annan, sest ta jääb igakord rinna otsas magama ja kui üritan üleval hoida, läheb asi kisklemiseks kuni ei tea kas sai kõht piimast täis.
Mõtlete, kuidas aidata last paremini üle saada sellest keerukast ajast, mil laps peab harjuma sellega, et ta enam öösiti rinda ei saa. See on lapse jaoks suur muutus – ja eks see on muutus ka teile endale. On täiesti loomulik, et nii laps kui ka teie ise olete muutuse tõttu pinges. Pinge tekitab ärevust, nutusust, uinumisprobleeme jms. Kindlasti ei tohi lühikesse ajavahemikku panna mitut muutust, sest siis pinged kuhjuvad. Ikka üks muutus korraga.
Lapsele on vaja teie kannatlikkust ja rahulikkust, sest laps üksinda rahuneda ei suuda. Kui teie olete rahulik, annab see ka lapsele võimaluse rahuneda. Ka on vaja muutuse sisseviimiseks teie kindlust. Kui te ise ei ole veel valmis öisest tissitamisest loobuma, kahtlete selles, kõigute kahe vahel, siis see ei õnnestugi. Kui teil on sisemine valmidus muutuseks, siis see sisemine otsus toetab teid ja nii teete nii enda kui lapse elu kergemaks.
Abi keerukaks üleminekuajaks küsige mehelt. Ema lõhn on ikka ka piima lõhn, ja tõesti on kõigile rahulikum, kui saaksite võõrutamise ajal näiteks öösiti teises toas (või kasvõi teisel voodipoolel, et lapsele lähemal magab mees) magada, ja isa tegeleb lapse kussutamise, patsutamise, silitamise jms, mida laps rahunemiseks vajab sel muutuste ajal. Kui esimesed kolm-neli kõige raskemat ööd on möödas, on vaja aga teie kindlust, et mitte järele anda, kui laps jälle nutab. Lapse imemisvajadust saate rahuldada talle lutti andes, juua pakkuge lapsele mitte lutipudelist, vaid tassist või nokaga kruusist.
Ei maksa muretseda selle tõttu, kas laps saab tissist kõhu täis. Alates kuuendast elukuust olete ju kindlasti andnud lapsele lisatoitu, aastane laps peab saama kõhu täis tavalisest kodutoidust, tiss on pigem „magustoit“ ja kõige enam on tiss emotsionaalne „toit“ – see annab teile mõlemale lähedustunde, ja seda vajate mõlemad. Siiski on normaalne, et kasvav laps hakkab teie lähedust saama veidi teisel moel, mitte tissi otsas, vaid koos teiega mängides, lauldes, mürades, süles istudes, niisamagi koos olles.
Ei maksa plaanida mitut muutust korraga, uue muutuse sisseviimist võite alustada alles siis, kui eelmise muutuse tekitatud pinge on vaibunud. Kui laps haigestub või avaldab muutuste vastu eriti suurt protsesti, tuleks muutusega oodata, panna see vähemalt kuuks ajaks kõrvale.
Selleks, et laps õpiks iseseisvalt uinuma, on vaja kummagi vanema pingutust. Mina ei soovita unekooli, see on liialt stressirikas nii lapsele kui ka vanametele. Ei maksa ka teha endale liialt suuri lootusi, see protsess võib võtta kaua aega ja vaeva.
Võite ka mõelda, kas on paras aeg last oma tuppa magama panna – lapsed on ses osas ka erinevad. Üheaastane peaks kindlasti magama oma voodis – kuid kas ka oma toas? Ka veel 2-aastane ei suuda ennast ise rahustada, tal puudub enesetoetamise võime. Kui laps oma toas üksinda nutab, siis turvalisuse tunde saab ta tagasi ainult koos täiskasvanuga, kes teab, mil moel rahunemine/rahustamine käib. Väikelast ei tohi uinumisprobleemide ilmnemise korral riielda (paha laps!), ähvardada (kui sa..., siis ma...) või teda ignoreerida. Selleks, et õppida oma tunnetega hakkama saama, on lapsel kõigepealt vaja tunda, et täiskasvanu tema kõrval saab oma tunnetega toime, olles hooliv, rahulik, otsusekindel.
Kuna väikelapse närvisüsteem on õrnake, siis on uinumisprobleemid loomulikud. Väsitate ennast vähem, kui lapse voodi on abieluvoodi kõrval, käeulatuses, et saaksite voodist välja tulemata last patsutada ja silitada, kui ta ärkab.
