Olen tõsiselt mures oma 1,6a poja pärast. Nimelt on suureks probleemiks tema söömine. Ta on sünnist saati tegelikult olnud üsna nigela söömisega. Kui saabus aeg hakata harjutama lisatoiduga oli algus üsna positiivne. Oli toite, mida ta suu sissegi ei võtnud, aga oli ka suuri lemmikuid. Kogused olid aga üsna väiksed, mida ta sõi. 7.elukuul langes kaal 200g võrra ja alates sellest hakkas kaal tõusma väga vähe. Mõni kuu 100-200g, mõni kuu aga vaid 30g. Söömine hakkas sammuti allamäge minema. Purgitoitudest keeldus ta üsna varakult. Katsetasin kõikvõimalikke toite. Periooditi oli isu küllaltki hea, aga siis jälle langes. Nüüd, olles 1,6a, kaalub laps 9,9kg ja on 77cm pikk. Peaümbermõõt pole septembrist saati kasvanud. Perearst kontrollib pidevalt, kuid samas lohutab alati, et küll hakkab kasvama. Aga emasüda on murest juba murtud. Nüüdseks on poeg jõudnud etappi, kus mõni päev ta võib piltlikult öeldes elada õhust ja armastusest, mõni päev sööb aga tema isu kohta üsna palju. Enamasti siiski piirdub päevas mõne üksiku lusikatäie ja paari tüki leiva/saiaga. Vaimse arengu poolest on ta väga tubli ja nutikas. Saab aru enamusest jutust, teeb-toob, mida palutud jne, käeline areng on väga hea, suurepärase mäluga: näeb mingit tegevust korraks ja jätab kohe meelde ja teeb järgi. Ühesõnaga oma vanuse kohta väga hea arenguga. Tegu on ka tohutult energilise, aktiivse ja jutuka lapsega.
Aga söömise kohapealt lähemalt, siis: oleme proovinud talle päeva jooksul mitte mingit näksimist anda, ainult korralikku toitu, kui ei söö seda, siis midagi muud ka ei saa. Et ehk ikka tühi kõht paneb sööma. Vahel paneb, aga vähe, üldiselt võib aga päris pikalt olla söömata. Kiidame ja julgustame sööma, see aga pakub talle nalja ja hakkab lollitama söögilaua taga. Olen proovinud ka täiesti vaikides istuda laua taga, temal on sellest aga ükskõik ja räägib ja lollitab siis üksi. Olen jätnud ta omaette sööma, et ehk on parem keskenduda. Kasutegur null. Kui ise proovin talle midagi suhu pista, keerab pea ära ja surub suu kinni. Ta oskab muidu väga hästi ise süüa. Ühesõnaga olen proovinud kõiki võimalikke ja võimatuid nippe, kõiksugu toite jne. Mitte millestki pole kasu. Olen päris ahastuse äärel. Kas on veel mingit viisi, mis võiks aidata? Ja kas oskate ehk soovitada mõnd spetsialisti Tartus, kes oskaks meid selles probleemis aidata?
Olete mures oma pooleteistaastase lapse söömise pärast. Tõdete, et probleeme on olnud sünnist saati. Võimalik, et tegu võibki olla lapse eripäraga - kehva isuga lapsega, kes on närb sööja. Meil kõigil on erinev söömisvajadus ja seda tuleks aktsepteerida.
Muidu on teie poeg eakohaselt arenenud, aktiivne, nutikas, jutukas. Praegu esineb päevi, mil laps ei söö üldse, samas on ka päevi, mil sööb piisavalt. See viitab, et laps suudab oma keha vajadustele vastata, sööb, kui tunneb tühja kõhu tunnet.
Olete proovinud talle toidukordade vahel näksimist mitte anda, mis on toitumisspetsialistide arvates tõhus viis, samuti hoiate söögikordadel positiivset meeleolu ja tunnustada last söömise eest.
Kui laps hakkab toiduga mängima, võiksite ta pigem toidulauast eemale tõsta ja talle ka selges minakeeles teada anda, mis on kohane ja mis mitte.
Kuna väikelaste jaoks on suurimad eeskujud nende vanemad, olge ise mudeliks, kuidas käituda ja süüa. On ju meil endilgi palju meeldivam einestada, kui kogu pere on koos laua ääres ja laud on kenasti kaetud. Seega vältige last üksinda laua äärde konutama jätmist, vaevalt, et see tema söögiisu suurendab. Pigem tajub ta seda kui karistust.
Võiksite üle vaadata ka lapse füüsilise aktiivsuse osa päevakavas - isu tekib siis, kui mängitakse, liigutakse. Just siis hakkavad aktiviseeruma seedefermendid. Veel kasulikum on mängida õues või käia jalutamas — füüsiline aktiivsus koos värske õhuga teevad imet.
Mida meeldivam on toidu lõhn ja väljanägemine, seda kergemini tekib näljatunne. Kui laps keeldub teatud toitudest, tasuks need asendada teistega, mis talle rohkem maitsevad. See ei tähenda aga tantsimist lapse nõudmiste järgi, - pigem olge loov toidu serveerimisel, näiteks tavalise kohupiima asemel meisterdage lõbusaid kohupiimast siile või lumememmesid, salati võib seada muinasjutuliseks aasaks. Samuti on leitud, et osad lapsed eelistavad toiduaineid eraldi asetatuna taldrikul.
Pakkuge järjekindlalt lapsele ka uusi toiduaineid ja maitseid. Kuna lapsed on tundlikud toidu lõhna, maitse ja tekstuuri suhtes, võivad nad uudsele ja tundmatule toidule reageerida negatiivselt, aga aegamööda on valmis seda proovima. Võib kuluda kaheksa kuni kakskümmend korda, enne kui laps on valmis uut toitu proovima, närima, alla neelama. Nii et kannatust!
See, kui palju laps sööb, ei olegi nii väga oluline. Palju tähtsam on, kui palju ta suudab omastada. Kui laps sööb vähe ning tunneb ennast seejuures suurepäraselt, on aktiivne, rõõmus ja liikuv, siis pole ilmselt tarvis tema pärast muret tunda.
Spetsialist, kes teid konkreetselt aidata saaks, ei tea kahjuks soovitada. Tehke järjepidevat koostööd pediaatriga ning tundke jätkuvalt rõõmu oma toreda ja tegusa poja üle!
