tere, mul on mure oma lapse käitumise pärast. laps on 1,5 aastat vana ja räägib päris hästi-kui soovib süüa, juua, palliga mängida jne laused on kahe ja kolme sõnalised, sõnad on selged ja arusaadavad, kuid...kui juhtub et ta ei saa midagi kohe(nt just seda tassi mis ta soovib või kui pall läheb eest ära või kui raamat kukub maha)siis laps paneb käed rusikasse ja tõmbab keha krampi ning teeb sellis mmmrrmmm äält, nagu oleks vihane...kas see on eakohane meelepaha väljendamine, kuna sõnavara veel vähene ja ta ei oska veel oma pettumust väljendada või mis?tegemist sisi esimese lapsega ja seega ei oska midagi võrelda ega mõelda....tänud kes aitavad!
Jah, see on täiesti eakohane ja loomulik käitumine. Olete teinud väga olulise tähelepaneku, et laps, kes natuke juba oskab rääkida, on siiski raskuses end verbaalselt väljendada. Juba üksnes see teeb teda ebakindlaks, abituks ja seeläbi ka vihaseks.
Tema areng on praegu väga intensiivne, iga päev toimub palju asju, tal on palju elamusi, sh nii õnnestumisi, kui ka abitust. Ta kogeb iga päev seda, et oskab midagi, kui ka seda, et sõltub millestki ja kellestki. Seega maailm ei näi enam nii tuttav ja etteaimatav kui varem. Esimene eluaasta möödus ju palju turvalisemalt, tema vajadusi rahuldatati kiiresti, maailm näis turvaline ja sõltuvus emast oli loomulik. Nüüd aga asjad muutuvad – ta on aktiivsem ja iseseisvam ja kogeb ka määramatust ja seda, et paljud asjad ei kulge enam nii ettearvatavalt, seega turvaliselt. On ju loomulik, et ta kogeb ka abitust, hirme, ebaedu ja see teeb vihaseks. Samas ei oskagi ta ju seda kuidagi väljendada.
Niisiis, lapse kõik emotsioonid on loomulikud ja on tähtis, et ta saaks neid ka väljendada ning kogeda mõistmist. Ta ei ole ju paha laps, kui ta on õnnetu või pettunud. Ja seda ka siis, kui ta veel ei tea, kuidas on „lubatud“ oma tundeid väljendada. Teie saate teda aga aidata. Kui laps teeb kurja häält, keha on pinges ja käed rusikas, siis te aimate, mis temaga toimub ja sõnastage see tema eest. Näiteks öeldes, sa said pahaseks, et ei saanud …; oled pettunud kui …..; jne. See on aktiivne kuulamine, tunnete peegeldamine. Isegi kui te täpselt ei tea tema emotsiooni sõnastada, siis olulisem on talle see tunne, et teda püütakse mõista ja ta ei pea kartma, et ei tohi olla pettunud, kurb, õnnetu jne. seeläbi areneb temas nii väljendusoskus kui ka empaatiavõime, sest ta on mõistmist ise kogenud. Veel on tähtis, et lapses säiliks uudishimu maailma avastamise vastu, et ebaõnnestume järgi või asja uuesti proovida ja ta saab seda teha lähedaste toetusel ja julgustusel. See on võimalik aga ikka sel juhul, kui ka tema tundeid aktsepteeritakse.
Kui ta kogeb, et emotsioone võib turvaliselt väljendada, siis ei pea ta neid alla suruma, endasse koguma ja ebasobiva käitumisega väljendama ning tuleb ka tulevikus oma tunnetega hästi toime.
