Tere!
Mure on selles, et 2,4 aastane laps on hakanud ennast ja asju meeletult peksma (samal ajal karjudes). Lasteaias saavad ka teised lapsed. Kui ta natukegi närvi läheb (ja seda võib juhtuda mis iganes asja peale, näiteks ei saa piisavalt kiiresti saapaid jalast), siis hakkab ennast peaga vastu maad peksma. On vahel täitsa siniseks oma pea peksnud. Ta ei räägi ka veel eriti, ütleb vaid üksikuid sõnu. Talle ei meeldib omaette rohkem nokitseda ning närvi läheb selle peale, kui teda oma tegemiste juurest ka ära kutsuda. Tihti läheb siis täitsa hüsteeriasse. Ei tea enam, mida teha. Kodus on kõik korras ja saab mõlemalt vanemat piisavalt tähelepanu.
Kas oleks mõistlik ka psühholoogi või nõustaja juurde selle probleemiga minna?
Võimalusi-põhjusi teie lapse jaoks võib olla lihtsamaid ja keerukamaid, lühida kirja põhjal on mul raske ammendavalt vastata. Kontroll lasteneuroloogi juures võib olla asjakohane. Parem karta, kui kahetseda – kui neuroloogilist kõrvalekallet ei ole, saab vajadusel tegelda psühhiaatrilise või psühholoogilise probleemiga.
Eelkõige aga peaksite jälgima, kas ja kuidas on kaetud lapse arengulised vajadused.
Ei väike ega suur inimene ei tee kunagi midagi ilma põhjuseta. Kas on ka päevi, mil laps teie poolt kirjeldatud viisil ei käitu? Võimalus on jälgida iseenda, teiste koduste ja lapse käitumist just selles seoses, ja püüda suurendada iseenda (ja võimalusel teiste koduste) selliseid käitumisi-reageeringuid, mis võimaldavad lapsel valida teisi käitumis/reageerimisviise.
Jälgige ka oma reageeringut lapse käitumisele. Jälgige, kas lapse käitumine muutub, kui käitumist-reageerimist muudate teie. Keelata, EI öelda, oma rahulolematust väljendada saab ju mitmel moel. Lapsevanema positiivsus, kindlus ja rahulikkus on head abilised, kui tegu on sarnaste olukordadega kirjeldatule.
Väikelapsel puudub tunnetega toime tulemise oskus ja eneseregulatsioonioskus. Mõlemat õpib ta vanema toel. Kui vanem lapse tundeid aktsepteerib ja normaliseerib, saab laps aru, et temaga ei ole midagi hullu lahti. Kui laps avaldab tundeid (te kirjutate, et laps läheb närvi), siis see on lapse viis näidata välja, mida ta tunneb. Mida tugevamini laps reageerib, seda tugevamad on tema tunded, mida hullemini laps käitub, seda hullemini ta end tunneb. Laps ei oska oma tundeid peita (seda õpivad nad kasvades, koolieas juba oskavad sedagi), samuti ei oska ta oma tundeid edasi lükata.
Vanematel on väga oluline osa lapse eneseregulatsiooni õpetamisel ja elujuhtumite normaliseerimisel, mis toovad kaasa pettumuse. Mängudes ja tegevustes, mis on seotud kaotus-võit olukordadega ning õnnestumise-ebaõnnestumisega, on vanemal vaja lapsele öelda, et ta lapse pettumust mõistab: nojaa, sulle ei meeldi, et sa saapaid jalast ära ei saanud; sa oled kurb, et torn ümber kukkus; sulle tundub praegu, et sa ei taha seda mängu enam kunagi mängida. Pärast mõistva sõnumi andmist tuleb lasta lapsel oma pettumusnutt ära nutta, ei maksa sellest liialt suurt numbrit teha, isegi kui ta väga kõvasti karjub. Ta karjub pinge välja. Kui täiskasvanu säilitab rahu, õpib ka laps pikapeale sama tegema. Samal ajal tuleks ennetada lapse ennastvigastavat käitumist, võttes ta sülle vms.
Kõige olulisem on lapsele selle sõnumi andmine, et temaga on kõik korras, et te mõistate tema valu, pahasust jm tundeid. Teie mõistev suhtumine annab lapsele märku, et ebamugavad olukorrad kuuluvad elu juurde ja nendega seoses on normaalne tunda erisuguseid tundeid, et neid on normaalne välja näidata ja neist rääkida. Kui laps õpib lõpuks oma ebamugavust tekitavatele tunnetele nimesid andma, õpib ta pikapeale kasutama sõnu teistele või endale haigettegemise asemel.
Kuna lapsepõlv seisneb õppimises, siis ka see on lapsele küllaltki pingettekitav. Laps on ikka sammukese oma arengust eest: ta püüab ikka teha midagi sellist, mis veel hästi välja ei tule ja frustratsioon on vältimatu. Kui vanem selles olukorras jääb toetavaks, toetab ta ka lapse arengut ja toimetulekut.
