Poiss saab kohe-kohe 4-aastaseks. Muidu igati tipp-topp poiss, aga mürab kohutavalt. Nende vnuses võiks seda pidada normaalseks, kuid asi on üle piiri läinud.
Taustinfoks: olen üksikema, laps on lasteaias 9st hommikul 16ni õhtul. Kuid laps kogu aeg röögib ja karjub, lõhub mänguasju mitte ei mängi nendega ja jookseb nagu hull. Ka kasvatajad on mitu korda öelnud, et neil temag selles mõttes väga raske, et jookseb äkki kogemata kellelegi otsa või kukub ise endale viga või....Mind ennast ka väsitab ära see asi. See käitumine on selline tal ka siis, kui oleme kaks nädalat lasteaiast eemal rahulikult maale puhkama sõitnud. Päevläbi jookseb ja kogu hingest karjub ja lihtsalt lõhub asju. Tähelepanu puudust tal olla ei saa, sest ka lasteaia väliselt tegeldakse temaga piisavalt, õpetan mängima jne. Ei ütleks, et ta on hüperaktiivne sest löönud ta kedagi ei ole ja suudab siiski vaikselt vahel televiisorit kah vaadata. Kuid tunnen, et olen sellest nii väsinud. Kas tõesti tuleb vits appi võtta? Ei tahaks küll. Aga rääkinud olen temaga. Räägiks nagu nukuga - ei mingit reaktsiooni. Ka tavaline jutt käib tal karjudes või lihtsalt hästi valjult. Kuulmishäireid ei ole, see kontrolliti haiglas kunagi ära.
Probleem hakkas siis, kui hakkas lasteaias käima. Sõpru tal seal on ja kasvataja sõnul saab teistega hästi läbi. Ah jaa, lõunaune ajl kah eriti magama jääda ei taha, siputab ja ronib voodist välja jne. Ja kui magb, siis viskleb üõhest voodiotsast teise jube rahutu unega selles mõttes. Lasteaia tõrget ei ole tal kordagi olnud, ei ole ka lasteaeda minnes nutnud või öelnud, et ei taha käia. Vahel jätan ta ka lasteaiast koju, lihtsalt et laps puhkaks ja mina saaks temaga koos olla. Üksikemana seda võimalust just palju ei ole.
Ühesõnaga, kõik nõuanded on oodatud, et äkki olen ise midagi valesti teinud või kuidas edasi kätuda. :rolleyes:
Teie murest lugedes tekkis kõigepealt hulk küsimusi. Kirjutate, et probleem tekkis peale lasteaeda minekut.
Kuidas valmistasite last ette lasteaeda minekuks ja kui kaua harjutasite last lasteaiaga?
Millised kokkupuuted olid lapsel enne lasteaeda minekut teiste lastega, kui palju tal on olnud võimalik teistega koos mängida?
Kuidas laps enne lasteaeda minekut kodus pigeid väljendas?
Kuidas ise käitute, kui olete lapse peale (või kellegi teise peale) pahane, kui miski ei meeldi?
Kellelt on laps õppinud karjumise ja löömise? Laps toimib ju kogetud mudelite järgi.
Ütlete, et tegelete lapsega piisavalt. Kas lapsele jääb ka suunamata aega, iseolemise võimalust? Mõnikord sisustavad vanemad kogu lapse aja ära, niisama vabalt olla ei saagi.
Millal käitub laps teisiti? Kindlasti on mõni kord.
Kuidas tekkinud probleeme käsitlete?
Mis veel on lapse elus muutunud peale lasteaeda mineku?
Praegu ei oska öelda, millest teie lapse käitumine selliseks on muutunud. Võiks konsulteerida pereterapeudiga, et aru saada, mida teie laps sellise käitumisega öelda püüab.
Esialgu soovitan lugeda Th. Gordoni "Tarka lapsevanemat", kui te pole seda veel teinud, et leida, mis teie enda käitumises sellist käitumist soodustab. Kasulik on vältida sina-keelt (Jälle sa tormad nagu meeletu. Kuidas sa ometi võid nii võimatu olla. )
Laps vajab Teilt mina teateid selle kohta, mis käitumine kaasa toob teile või lasteaias teistele lastele. (Kui sa karjud, on mul raske sinust aru saada. Kui sa mänguasja vastu maad viskad, läheb see katki ja mul on kahju, sest see maksis... Ma ei osta sulle uut autot, sest ostsin eelmisel nädalal ja sa lõhkusid selle ära. ) (Kui sa ei saanud Toomaselt asja, millega mängida tahtsid, said pahaseks ja lõid teda. Toomasel oli valus ja ta lõi sind vastu. Tegelikult te tahtsite mõlemad sama autoga mängida. Ja nüüd te saite teineteise peale pahaseks ja sa ei saanud ikkagi seda autot. Ja minul on häbi, et sa teisi lööd.)
Siit edasi võiks lapsega koos arutada, kuidas teinekord sellises olukorras käituda. Justnimelt arutama, nii, et laps saaks kaasa mõelda, mitte nii, et mina ütlen, kuidas ta peab tegema või ei tohi teha. Kindlasti vajab ta ärakuulamist, et aru saada, mis tema poolt sellise käitumise tinginud. (Nt. sa solvusid, kui ja siis..)
Võib juhtuda, et laps ütleb. "Aga sina lööd ka mind." Siis ei aita enda õigustamine, vaid oma vea tunnistamine: Ma ei olegi palju parem, kuigi olen suurem. Sul on õigus, kui ma tahan, et sina teisi ei lööks, pean ise ka õppima mitte lööma."
Lastel on olnud abi ka sellest, kui vanem mõistab, et kui laps vihastab, vajab see pinge väljapääsu. Samas selgitab vanem lapsele, et oma pahameele pärast ei tohi kellelegi haiget teha (NB! See toimib tõesti vaid siis, kui vanem ka ise ei löö last, kui kurjaks saab. Siis otsitase teisi pahameelest lahtisaamise viise, nt. lüüa jaolaga vastu maad.