Tere,
minu väga tubli ja hästi arenenud 3 aasta 5 kuune tütar pissib täiesti regulaarselt öösiti alla. Tal on olnud potil käimisega kogu aeg "kerge mure". Ehk siis ikka peab talle meelde tuletama, et potile on vaja minna. Ja sageli juhtub piss ka püksi tulema. Öösiti aga varem ta alla ei teinud.
See algas mõned nädalad enne teise lapse sündi. Nüüdseks on sellest juba 7 kuud möödas. Ja sellel ajal on olnud ainult 2-3 "kuiva" ööd.
Oleme proovinud erinevaid variante - last öösel potile tõstnud (reeglina tuleb sellest suht suur kisa ja pott ei miskit, pärast voodisse küll). Oleme proovinud selgitada (kuna laps on tõesti väga asjalik), oleme meelitanud (kui voodi kuiv, saad....), oleme pahandanud (see ikka väga vale, tean), oleme lihtsalt ignoreerinud (ehk siis pesu ära vahetanud ja mitte komenteerinud), oleme lohutanud (ikka juhtub, pole midagi). Kasu pole ühestki tegevusest olnud.
Tean, et teise lapse sünniga on see alla pissimine seoses. Seda ütles ka perearst. Ja lohutas, et küll läheb üle. Aga millal??? Leian, et see ei ole normaalne, kui ikka iga öö (viimasel ajal juhtub ka kaks korda öösel) alla pissitakse. On näha, et ka laps on selle pärast mures.
Oleme vanemale lapsele võimalikult palju tähelepanu pööranud, kuna teise lapse perre tulek tõi palju muudatusi ju talle. Kohati tundub, et oleme selle "kruvi veidi ülegi keeranud" - nüüdseks laps leiabki, et emme peab ainult temaga tegelema. Igatahes olen praeguseks täiesti ummikusse jõudnud - lisaks beebi öistele tissitamistele käib ka trall vanema lapse allapissimise ümber (kuna vanem laps magab oma toas ja aktsepteerib pesuvahetajana ja tuttupanijana ainult emmet). Nii ongi ööd "tõeliselt mustad" ja minu väsimus muudkui kasvab. Mis seal salata, ka närvilisus. Seetõttu ei suuda ma ka päeval 3-aastasega suhtlemisel vajalikku diplomaatiat alati kasutada ja kohati suhtlen temaga "karjuvas kõneviisis". Mis kindalsti ei aita kaasa allapissimise probleemi lahendamisele. Loomulikult tekitab see lapses trotsi ja jonnihoogusid ja nii me siis siplemegi selles nõiaringis.
Ootan misiganes konkreetseid nõuandeid, kuidas aidata last (ja iseend).
Tõesti on esmatähtis lapsega mitte pragada ja teda mitte süüdistada, sest tema pole ju olukorras süüdi. Vastupidi, ta on ise kurb ja õnnetu ning tõenäoliselt ka häbeneb toimuvat. (Vt. "surra" vastust) Kui laps on mures ja võib tunda end alaväärsena, vajab ta vanematelt kindlustunnet ja toetust rohkem kui muidu. Samuti peab jälgima, et keegi sugulastest ei saaks last halvustada.
Kuni kasutate "karjuvat kõneviisi", ei tule ka muutust, sest hinges tekkivad pinged kogunevad kehasse ja leiavad väljapääsu öösel. Vahel kirjeldatakse öist enureesi piltlikult päeval väljanutmata pisaratena. Püüdke ennast väljendada mina - sõnumite abil mittesüüdistava hääletooni ja hoiakuga.
Katsuge päeva jooksul tähele panna ka lapse reaktsioone ja tundeid. Mida enam teil õnnestub last rõhuvaid tundeid (solvumist, üksildust jm.) sõnastada, seda vähem pingeid temasse jääb.
Küsite, kuidas aidata ennast ja last. Mida te kumbki vajate?
Teie paisate vajavat puhkust. Proovige seda korraldada. 7 kuust last võib juba keegi pereliikmetest mõne tunni vaadata, samal ajal saaks Teie magada või korraks kodust välja minna, vanemlikku vastutust selleks ajaks usaldusväärsele inimesele n.ö. üle andes.
Vähemalt korra päevas vajab ka Teie kolmepoolene Teie jagamatut tähelepanu, võimalust, et oleksite ainult tema päralt. Lapsed on niiviisi "ehitatud", et kui nad ei saa oma vajadusi loomupäraselt rahuldada, leiavad nad alateadlikult selleks mingi muu viisi, sest lapsed ei saa kasvada lahus oma vajadustest.
Kui olete lapse jaoks päeval segamatut aega leidnud (NB! See on nn. kasvatusväline aeg, lihtsalt mõnusalt koosolemiseks, mis on vajalik lapse minatunnetuse arenguks), on tal kergem leppida, kui jagate näiteks isaga õhtud ära, kes paneb suuremat magama, kes on väiksega. Tähtis on muidugi, et isa jagaks samu vaateid ja seisukohti, muidu võiks ta oma kriitikaga teie püüdlused ära nullida. Õhtuse magamaminemise võib muuta ka mõnusaks mänguks, kus laps ise näiteks tõmbab loosi, kes teda magama paneb.
Oluline on, et õhtusele magamaminekule eelneks vähemalt pooletunnine (parem kui tunniajane) rahulikuma mängu periood, kus enam ei mürata ega erutata last ega riielda temaga.
Paljud vanemad on leidnud, et tõesti tuleb kasuks, kui laps ei tarbi vedelikku paar tundi enne magamaminekut. NB! Siin on oluline lapsele rõhutada, mis kell ta veel võib juua, mitte seda, millal ei või.
Kuiv olemist ei saa omaette eesmärgiks seada. Ja võiks kalendrisse iga kord, kui mõni öö juhtub KUIV olema,mõne vahva kleepsu panna. Nii on lapselgi kergem märgata, et erinevused on võimalikud.
Kuna on nii ilmne seos teise lapse sünniga, võiks mõtiskleda, mida teise lapse sünd selle lapse jaoks tähendas, mis tema jaoks muutus, ja mida ta vajab praegu. Kui olete kruvi üle keeranud nagu kirjutate, võib olla, et pöörate talle tähelepanu süütundest, püüate justkui kompensatsiooniks midagi teha, kuid laps vajab loomulikku suhtlemist. Ja eelkõige vajab ta teie armastust, tunnet, et aktsepteerite teda tervikuna, ka siis, kui temaga on muresid ning armastate teda tingimusteta.
Sina -keele kahjulikust mõjust saab lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ja L. Ruskovska raamatust "Kuidas teha last õnnetuks".
Ning tuletage endale aeg - ajalt meelde, et ta on KÕIGEST kolme ja poole aastane. Püüdke kõigest hoolimata nautida lapsevanemaks olemist ja koosveedetud aega, tunda endas tänutunnet, et Elu on Teie hoolde need kasvavad inimlapsed usaldanud. Armastage ennast ja oma lapsi, Te olete seda väärt!
