Tere!
Juhtus uskumatu vahejuhtum, mis paneb mind väga muretsema. Poiss on viie aastane (3-e kuu pärast saab kuue aastaseks). Mina käin koolis ja isa käib välismaal tööl ( viibib väga vähe kodus).
Kuna laps on haige ja mina koguaeg koolist puududa ei saa siis pidin täna kooli minema ja kutsusin last vaatama naissoost peretuttava. Hommik algas hästi kuni kostus uksekell. laps kohe teatas, et tema tuleb minuga kooli kaasa. Tädi astus sisse ja algaski trall pihta. Laps korrutas, et ei taha tädiga koju jääda ja tahab minuga kaasa tulla. Pani end ilusti riidesse. Siis kui mina veel sõin otsis juba endale välisriideid selga. Tooliga ronis kõrgele, et traksipükse kätte saada jne. Muidu pean taga käima ja rääkima, et pane end riidesse mitu korda aga nüüd sai kõik ise tehtud. Nagu nipsti ja oli välja minemiseks valmis. Müts peas, kindad käes jne. Täiskomplektis valmis. Seletasin talle pikalt, et miks ei saa kaasa mitu korda igas variandis. Küsisin, et kas sai aru. Laps vastas, et jah aga ikkagi tuleb tema minuga kaasa. Kui kell oli juba niipalju, et pidin ära minema siis ütlesin lapsele, kes ootas mind ukse ees, et kaasa tulla, et emme läheb nüüd ära aga varsti olen tagasi. Kell 8 läksin ja 12 tagasi. Olen natukene aega ainult ära. laps ikka punnis vastu, et kaasa. Siis ütlesin, et ei saa ja läksin uksest välja. Ja sellega hakkas hüsteeria pihta. Kuulasin koridoris kuidas laps toas täiest kõrist nuttis, kiskles tädiga jne. Mina läksin ikka ära kuna arvasin, et laps rahuneb peagi maha. Koolist tagasi tulles oli laps rahulik ja tundus kõik korras olevat AGA kui kuulsin mis vahepeal juhtunud oli siis olin täielikus šokis. Tädi rääkis neljasilma all seda, et laps ei kuuleks. Poiss oli nutnud ja välja punninud. Tädi pidi välisukse ees istuma, et laps ei saaks õue joosta. Oli kisklenud, riideid polnud nõus ära võtma ja korrutas, et tahab emmega kaasa. Siis korra läks laps kööki, tuli tagasi koridorri ja hakkas seina ääres midagi urgitsema. Tädi käis toas korraks ja läks vaatama mida laps seal selja taga peida. Ja oh üllatust, laps oli võtnud köögist väikese kartulikoorimisnoa ja hoidis seda pihus. Tädi võttis jõuga selle talt käest ära. Laps hoidis väga kõvasti seda käes nii, et pidi kiskuma lausa käest ära. Tädi pani noa ära ja last ei karistanud. Laps läks magamistuppa peitu ja pani ukse kinni. Oli tükk aega seal ja siis alles võttis riidest lahti ja tegi ukse lahti ning palus oma käitumise pärast tädi käest vabandust. Umbes kell 11 oli nõus ka sööma jne. Ühesõnaga 3h käis võitlus. Uskumatu käitumine viie aastase lapse poolt. Miks ta nii käitus ja võttis noa? MIs ta sellega teinud oleks. kas niisama ähvardanud või isegi löönud. Seda me keegi ei tea, mis ta peas sel hetkel toimus. Ma ei saa sellest aru. Kuidas läheneda lapsele ja rääkida sel teemal? Tädi ära minnes ütlesin, et esmaspäeval oled siis issiga kodus, et täna tuleb issi ja siis saad temaga olla. Emme on koolis. Laps aga vastas, et tema hakkab ka issiga röökima. Ma ei saa enam üldse aru, mis lapsega toimub. Kõik see käitumine paneb arvama, et ta kardab minust ilma jääda aga ei saa aru mille pärast. Pole kunagi teda kuhugi jätnud, alati tagasi tulnud, pole ähvardanud ka maha jättta jne. Kust selline reaktsioon. Alguses arvasin ka, et äkki tõesti ei taha tädiga olla kodus aga et isaga ka ei taha olla. Issiga alati mänginud ja teda oodanud koju. Varem pole kunagi sellist käitumist esinenud. Kõik on korras olnud. Minuga koos olles on väga tubli ja rahulik laps. Vanaema hoiab ka vahel last ja siis ütles ka, et koguaeg küsib ema järgi. Tädile oli ka öelnud, et ta (laps ütles nii) nii harjunud emmega. Isa enam nii ei huvita. Varem ikka päris kuna issi tuleb ja mängis mängu, et issi tuleb laevaga jne.
Kahtlustan seda, et kuna minu ja elukaaslase suhted pole kuigi soojad siis nüüd on see lapsele nii mõjunud. Elukaaslane käib 10 päeva tagant kodus (paar päeva on kodus) ja siis sellest ajast me ka pool aega tülitseme. Käsipidi koos ei ole ega midagi aga sõnadega kiskleme. Mees on ka äkiline ja kui närvi läheb siis lööb rusikaga vastu seina ja karjub aga nugadega pole mingit vehklemist. Olen öelnud ka elukaaslasele, et kui koos rahulikult oldud ei saa ja omavahel ei sobi elu siis läheme lahku. Laps on seda kuulnud kui nii olen öelnud. Kas meie omavahelised tülid on siis lapse nii käituma pannud ja minust (emast) nii kinni hoidma? Last ei jätaks kunagi maha. Ütlen lapsele pidevalt, et emme armastab teda jne. Omavahel soojad suhted. Aga selline käitumine, et minu laps haarab noa et välja saada??? Uskumatu. Ta oli täiesti hüsteerias ja nägi siis ainukest väljapääsu sellisel moel. Oli meelitanud tädi , et mingi tuppa vaatama oma lemmik saadet, öelnud, et kui ukse eest ära ei tule siis kutsub talle politsei jne. Lapse eesmärk oli välisuksest välja saada aga kuna teda takistati siis käitus väga hullusti. Muidu on sõnakuulelik laps. Tädi ka imestas, et kunagi pole veel nii käitunud.
Loodan väga, et oskate mulle nõu anda kuidas lapsega sellest juhtunust rääkida, et ei tohi nuga haarata. Mis teie arvate kas tõesti meie omavahelised suhted elukaslasega on sellise asja põhjustanud? Tunnistan, et pingeid on kuhjaga peal ja mehega iga päeva lähevad arusaamised aina enam lahku. Tülid kipuvad kergelt tulema. Kas mu lapse hingeelu on nüüd "katki"?
Tänud vastamast!
Te olete mures oma lapse ootamatu käitumise pärast. Teil on endal ka oletusi selle kohta, mis võib lapse käitumist mõjutada. Te saate olla oma mehega väga vähe koos ja see koosolemine on viimasel ajal väga pingeliseks muutunud. Tõepoolest, esimestel eluaastatel kasvab laps selles õhkkonnas, mille vanemad kodus loovad. Lapsed on väga tundlikud ja neid mõjutab see õhustik, mis kodus on. Last mõjutab rohkem isegi see, mis on varjul, kui see mida ta näeb ja kuuleb. Seega lapse ootamatu käitumine on igati normaalne, kui teie paarisuhtes on parasjagu pinged. Lapsed ei suru üldjuhul pingeid enda sisse, vaid väljendavad neid erinevatel viisidel – nutavad, jonnivad, naeravad, jäljendavad ja käituvad ootamatult.
Seega esimese asjana on mõistlik võtta aega oma paarisuhtega tegelemiseks. Kui teil omavahel tunded plahvatavad, siis tasub kuulata teineteise tegelikke vajadusi. Mis on teil need ootused, mis ei ole täitunud ja tekitavad rahulolematust? Mida te kumbki vajate sellist, mida paarisuhe ei enam ei paku? Millist toetust te võiksite väljaspool paarisuhet kumbki saada, et isiklik rahulolu tõuseks ja stress väheneks? Oluline on rääkida ilma süüdistuste ja kriitikata. Üks inimene ei saa vastutada teise tunnete ja rahulolu eest, kuid te saate pakkuda teineteisele mõistmist, ärakuulamist ja tuge. Kui teil on omavahel keeruline rahulikult rääkida ja mõista, mis on teie suhtes juhtunud, siis soovitan kasutada perenõustaja abi.
Lapse puhul on oluline, et tema tunded oleksid aktsepteeritud. Samuti on oluline, et täiskasvanud seisaksid oma vajaduste eest näidates oma piire. Kui täiskasvanu lapsele oma vajadusi ja piire näitab, siis on loomulik, et lapsele ei pruugi see meeldida ning sel juhul on oluline last mõista ja kuulata. Kui last põhjalikult ja aktiivselt kuulata, siis võite kuulda hirmude põhjusi, mille peale ei oskaks te ise tullagi. Aktiivne kuulamine aitab lapsel emotsioone vähendada, kuna ta hakkab ennast ka ise paremini mõistma. Aktiivse kuulamise ja teiste suhtlemisoskuste kohta võite lugeda põhjalikumalt meie kodulehelt http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
Toon näiteks selle olukorra, kus laps oli võtnud köögist noa. Vastavalt lapse seisundile võib noa kas kohe ära võtta või peegeldada umbes nii: „Sa oled köögist noa võtnud. Sul on mingi plaan sellega?“. Kui turvalisus on tagatud ja nuga ära võetud, siis võib sellest lapsega rääkida. Õigemini kuulata ja kui laps tunneb, et temast püütakse aru saada, siis ta hakkab rääkima. Võib-olla selguks, et laps plaanis ust muukida või seina sisse auku uuristada ja sealt kaudu põgeneda. Aga võib-olla oli ta valmis tädi ründama. Kuulates last on tähtis panna oma hirmud ja hinnangud kõrvale ja kuulda lapse vajadusi. Võib öelda nii: „Sa tahad nii väga minna emme juurde, et plaanisid seina sisse augu uuristada/et oleksid tahtnud mind lüüa sellega? Sa tahad nii väga emme juures olla? Sa oled nii mures, et emme ära on?“ Kui nii kuulata, siis laps hakkab väljendama, miks ta mures on. Emotsioonid muutuvad, kui nendest saab rääkida. Tihti kaob lastel mure, kui keegi neid tõeliselt mõista püüab. Alati polegi lahendust vaja, piisab mõistmisest.
Halva käitumise taga on ikka halvad tunded, mis räägivad meile vajadustest, mis on rahuldamata. Vahel lapsed kuulevad midagi ema ja isa omavahelisest vestlusest ning neil tekib hirm, sest lastel on võimas fantaasia. Lapsed ise ei tea, et tegu on fantaasiaga – neil lihtsalt kaob turvalisus. Kuulamise abil saab paremini teada, kuidas lapsed vanemate suhteid näevad või mille muu pärast nad mures on. Kui peres on keerulised ajad, siis tasub lihtsalt suhtuda võimalikult mõistvalt sellesse, kui lapsed ootamatult käituvad. Võite rõõmustada, et laps elab välja oma pinged ega kogu enda kehasse. Lastel pole vaja, et nendega kuidagi eriliselt siis tegeletakse, lapsed vajavad, et vanemad oma asjad korda saaksid. Lapse hingeelu ei lähe nii kergesti katki, kui vanemad aktsepteerivad lapse tundeid ja hoolitsevad iseenda ja oma suhete eest.
Tädi rääkis neljasilma all seda, et laps ei kuuleks. Poiss oli nutnud ja välja punninud. Tädi pidi välisukse ees istuma, et laps ei saaks õue joosta. Oli kisklenud, riideid polnud nõus ära võtma ja korrutas, et tahab emmega kaasa. Siis korra läks laps kööki, tuli tagasi koridorri ja hakkas seina ääres midagi urgitsema. Tädi käis toas korraks ja läks vaatama mida laps seal selja taga peida. Ja oh üllatust, laps oli võtnud köögist väikese kartulikoorimisnoa ja hoidis seda pihus. Tädi võttis jõuga selle talt käest ära. Laps hoidis väga kõvasti seda käes nii, et pidi kiskuma lausa käest ära. Tädi pani noa ära ja last ei karistanud. Laps läks magamistuppa peitu ja pani ukse kinni. Oli tükk aega seal ja siis alles võttis riidest lahti ja tegi ukse lahti ning palus oma käitumise pärast tädi käest vabandust. Umbes kell 11 oli nõus ka sööma jne. Ühesõnaga 3h käis võitlus. Uskumatu käitumine viie aastase lapse poolt. Miks ta nii käitus ja võttis noa? MIs ta sellega teinud oleks. kas niisama ähvardanud või isegi löönud. Seda me keegi ei tea, mis ta peas sel hetkel toimus. Ma ei saa sellest aru. Kuidas läheneda lapsele ja rääkida sel teemal? Tädi ära minnes ütlesin, et esmaspäeval oled siis issiga kodus, et täna tuleb issi ja siis saad temaga olla. Emme on koolis. Laps aga vastas, et tema hakkab ka issiga röökima. Ma ei saa enam üldse aru, mis lapsega toimub. Kõik see käitumine paneb arvama, et ta kardab minust ilma jääda aga ei saa aru mille pärast. Pole kunagi teda kuhugi jätnud, alati tagasi tulnud, pole ähvardanud ka maha jättta jne. Kust selline reaktsioon.