Mure selles, et mu aasta ja 5 kuune tüdruk ei tee kuulmagi, kui teda enda juurde kutsun; tahan tal riideid vahetada jne. N poes nõuab end maha, et saaks ise ringi joosta kuid see on ju ohtlik (kaob ära, kukub, tõmbab endale midagi selga). See on üks probleem. Teine see, et ta ei lase end üldse riidesse panna, mähkmeid vahetada (potist keeldub täielikult). Sellega kaasneb pidev siplemine, eest ära jooksmine, vastu punnimine, nutuhood. Aga no ei saa ju paljalt ringi joosta koguaeg... Vahepeal väga harva siis kuuletuib kui räägin, et "emmal on riided seljas, issil on riided seljas jne)... Aga suures osas ei tee kuulmagi. Üleväsinud sellistel hetkedel reeglina pole.
Täna juba sain ta peale nii pahaseks ja tõstsin häält, endal süda nutab sees oma käitumise pärast . Palun väga abi!
Täiesti arusaadav, et vahel saab mõõt täis ja enam ei jaksa kannatlik olla, kui laps teeb ikka midagi teisiti kui vanem soovib. Pole ju alati aega pikalt last veenda ja vahel tuleb last ka kaitsta ohtude eest. Kui laps vanema sõna eirab, siis ongi pahandus käes.
Kindlasti paljudele tuttav olukord. Enamasti algabki see enne kaheseks saamist, mil laps on muutunud aktiivsemaks, uudishimulikumaks, temas tärkab mina-tunne, st ta väljendab selgemini mida tahab ja mida ei taha. Selles vanuses muutub laps sageli ka tujukaks ja nõudlikuks. See kõik tuleneb sellest, et tema arengus on toimumas suuri muutusi. Ühest küljest vajab ta hoopis teisel moel emaga seotust, see on emotsionaalselt. Ta vajab, et emme oleks olemas, läheduses igal hetkel, kui temaga midagi toimub, ta sõltub nüüd teisel viisil emast ja lähedastest. Teiselt poolt aga tunnetab ta oma mina ja iseseisvust. Ta tahab asju ise teha ja eralduda. Need kaks asja on sageli aga vastuolus ja seetõttu võib teie armas tütar on kord armas ja õrn, siis jälle trotslik ja kiuslik. Temas on üks suur segadus ja ebakindlus.
Võimalik, et see veidi aitab mõista, et tema sõnakuulmatu käitumine ei tähenda, et ta oleks äkitselt pahaks lapseks muutunud, vaid ta ei oska enda sees toimuvaid keerulisi ja vastakate tunnetega toime tulla. Mida siis teha? Ikka on head need kaks peamist suhtlemisoskust – see on mina-keel ja aktiivne kuulamine (vt. ka meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK). Kui laps käitub teie jaoks häirivalt, vaja teda korrale kutsuda, piire seada, siis tehke seda mina-keeles. Olege konkreetne, nõudlik aga sõbralik. Kui laps on tõrges, „jonnib“, nutab jne. , siis kogeb ta tundeid, millega ta ise kipus on ja sel hetkel „ei kuule“ ta niikuinii teie sõnumit. Et ta oleks valmis vastu võtma ja mõistma, mida te temalt ootate, vajab ta esmalt rahunemiseks, et teda ära kuulataks. See ei tähenda järeleandmist, vaid mõistmist, mis temaga hetkel toimub . Kui tal on lubatud turvaliselt väljendada oma pahameelt ja trotsi, kui seda ei suruta maha, teda ei halvustata tema tunnete (ebakindlus, hirm, abitus jne) eest, siis ta ei pea end nii tormiliselt enam kaitsma. Lühidalt öeldes vajab ta teie abi, et iseenda tunnetega toime tulla ja siis on ta valmis teid kuulama.
. Palun väga abi!