Palun abi!Olen läbi nii vaimselt kui füüsiliselt.
Mul on 3,7 aastane poeg, kellest minu jõud enam üle ei käi.Häbi tunnistada aga on tekkinud lausa tunne, kardan teda ja ei taha temaga koos olla, kuigi armastan last südamest.
Sünnist saati on ta rahutu olnud.Nuttis palju, öösiti oli iga natukese aja tagant üleval.0,5-1 aastaselt olid öised hüsteerilised nutuhood.Siis hiljem muutusid päevasteks metsikuteks jonnihooguseks.
lasteaiaga hakkasime harjutama 2,4 aastaselt-see oli väga raske ja masendav periood.Sõimes ta ära ei harjunudki.Aia rühmas siiski harjus aga iga hommik on siiani võtlus lasteaeda minekuga.Kuna ta on iga kuu ka haige siis pean lapsega kodus palju olema.Praegune seis on kestnud peaaegu 1,5 aastat st. ta ei allu peaaegu üldse kooraldustele, teeb kõik risti vastu, kui ei saa oma tahtmist siis muutub hüsteeriliseks(röögib, peksab mind, viskab asjadega)
Olen omadega täiesti ummikus(mul endal diagnoositud psüühikahäire ja võtan antidepressante aastaid)ei suuda seda kohutavt jonni ja sõnakuulmatust enam taluda, süda hakkab puperdama ja hingata on raske.Pole ka jõudu enam naeratada ja lapsele rõõmus ema olla.
Tunnen, et süü on suuresti minus ja ma oma haiguse tõttu vbl ei sobigi lapsevanemaks.Kuna mul tuttavaid abilisteks pole siis palun nõu kuidas edasi elada!
Tänan
Olete hädas iseenda ja oma 3,7-aastase pojaga. Häbi ja süüga pole midagi peale hakata, need tunded ei aita ei teid ennast ega teie last. Eelkõige peaksite iseenda probleemidele leevendusi leidma, sest ainult siis, kui teie ise rahunete, on ka lapsel võimalus rahuneda.
Kui inimene tunneb ennast halvasti, siis ta ka käitub halvasti – see reegel kehtib nii suurte kui ka väikeste kohta. Ja see tundub kehtivat ka teie ja teie lapse kohta: paistab, et nii teie ise kui ka laps tunnete end väga halvasti. Ja ilmne on see, et tunded, mida te näete lapses avalduvat, on suures osas teie enda tunded – laps on kodu peegel ka ses osas, et kiirgab välja kõiki neid tundeid, mida ta teda ümbritsevates inimestes tajub.
Kui inimene käitub halvasti, siis pole vaja analüüsida käitumist, pigem tuleks uurida, millised katmata vajadused on peidus selle käitumise all. Meie tunded räägivad meie vajadustest – head tunded annavad märku kaetud ja rahulolematusetunded katmata vajadustest.
Mis aga puutub lapse „jonni“, siis see, mida vanemad nimetavad jonniks, on lapse viis seista enda eest: ta nutab, sest ta tunneb ennast halvasti. Väga tihti ei saa laps ka ise täpselt aru, mis temaga toimub, ta ei mõista veel oma tundeid ega oska neid reguleerida, enamasti puudub tal ka võimalus ise oma vajaduste eest seista. Nutu põhjused võivad olla erinevad: liialt palju pinget, liiga vähe tõelist emotsionaalset kontakti emaga või teiste lähedastega, pettumus, et ei saanud midagi, mida oleks väga tahtnud, kurbus, et juhtus midagi ettearvamatut, pahameel, et teda ei mõistnud jne.
Laps, olles tunnetest üleujutatud (olgu põhjus mis iganes), vajab eelkõige sõnumit selle kohta, et teda mõistetakse. Ma saan aru, et sulle ei meeldi..., ma mõistan, et sa oleksid tahtnud..., sa oled kurb, sest..., sa oled pahane, kuna... On väga palju võimalikke algusi, kuidas saada emotsionaalset temperatuuri madalamaks. Laps, saades teilt selle mõistva sõnumi, saab aru, et temaga ei ole mitte midagi valesti, et ta võib tunda oma tundeid (kõiki tundeid!) ilma oma pahameelt pälvimata, et ta on aktsepteeritud (armastatud) just sellisena, nagu ta on. See on see, mida me inimestena kõik vajame. Alles pärast seda, kui olete lapsele andnud teada, et temast aru saate, esitage oma seisukoht, ettepanek või nõudmine.
Lapsel puudub enda rahustamise, enda emotsionaalse toetamise oskus. Kui laps on hädas ja väljendab seda nutu kaudu, siis ootab ta teilt toetust. Väikese lapse kõige tähtsam vajadus ongi lähedase inimese armastus, hoolivus ja mõistvus. Emotsionaalne side on väga oluline: lapsel peaks olema kindel tunne, et ükskõik mis ka ei juhtuks, teie olete ikka ja alati kohal tema jaoks.
Samas on arusaadav, et keegi ei jaksa samas ametis olla 24/7, paraku lapsevanema roll seda justkui nõuab. Samas on vaja teha tarku valikuid, et lapsekasvatamise tähtsa töö kõrval leida aega ka iseendale. Te ei jaksa vaid anda ja anda. On vaja ka saada. Kui hakkate seisma selle eest, et mingigi osas osa teie vajadusi oleks kaetud, aitab see kindlasti teil olla kannatlikum ja rõõmsam lapsevanem, sest siis pole teie rahuoluallikas enam ainult laps, vaid ka teie ise oma elu ja tegevustega.
Lühidalt öeldes: teil on vaja täita oma isiklikku tassi, muidu saab see tühjaks ja siis olete hädas nii teie kui ka teie laps. Ehk on siiski võimalik leida enda ümber inimesi, kes saavad olla toeks ja abiks nii lapse hoidmisel kui ka teile isiklikult. Üksi on tõepoolest väga väsitav ja kurb.
Ehk peaksite kaaluma nõustamisse minekut, et asju paremini lahti rääkida ja saada toetust ja abi.
