Lapsel on algusest alates olnud probleeme päevaunedega. Kuni aastaseks saamiseni magas päeval põhimõtteliselt 30-40 min kaupa ainult. Päeval magamasaamine oli üks paras katsumus ja toimus suure nutuga. Õhtul uinumisega probleeme polnud. Ema ütles mul, et laps lihtsalt pole väsinud ja ma olen liga palju raamatuid lugenud ning üritan selle järgi lapse nö unetunde täis saada.
Aastaseks saades hakkas laps päeval magama üle tunni korraga kuid keeldub üle ühe korra magamast (magab õues vankris ja uinub mõne minutiga). Kui ta väga väsinud on, siis olen mõnel korral põhimõtteliselt jõuga surunud ta pooleks tunniks tukkuma (ca 50 min panen magama, et saaks 30 min tukkuda).
Nüüd on tekkinud probleemid magamajäämisel ja ma märka mingit mustrit. Kui vahepeal läks uinumise peale ca 30 min, siis nüüd mässame tund kuni kaks. Midagi muutunud lapse elus pole va see, et magab nüüd päeval 1x. Paigas on õhtused rituaalid (vann, kaisus olemine), päeval saab piisavalt tähelepanu (praktiliselt terve päeva mängime, vaatame raamatuid, käime õues või toimetame koos kodutöid nii, et ta aitab kaasa. Ise tunnen ka, et olen suhteliselt eluga rahul, mitte närviline... No ei saa aru, miks see õhtune uinumine nii kaua kestab? Kusjuures ärkab ikka 7.30 hommikul hoolimata sellest, kas sain ta õhtul magama 19.30, 20 või üldse 21.30.
Ilmselt on raske öelda, MIKS see nii on. Ehk on ideid, mida võiksin proovida või vaatenurki millele mõelda?
Teie kirjast saan aru, et päevase unega on enam vähem korras, kuid õhtune uinumine on veninud pikemaks kui tavaliselt. Põhjuseid võib olla mitmeid.
Esmalt tasuks mõelda ealistele iseärasustele. 1-2-aastaseid lapsi ongi tunduvalt keerulisem uinumiseks maha rahustada. Vanemad, kes varem said rõõmustada lapse hea uinumisoskuse üle on muutusest tihti üllatunud. Nimelt selles vanuses õpib laps kiirelt uusi oskusi ja ta tahaks kogu aeg tegutseda ning maailma uurida. Sellest hoolimata tuleb jälgida igapäevast rutiini ja uinumiseelseid rituaale, mis teil ka kenasti paigas tunduvad olevat. Unerituaalidega peaks kaasas käima näiteks tubades valgustuse vähendamine ning televiisori ja muude müraallikate kinni panemine. See oleks lapsele justkui märguanne, et varsti on uneaeg.
Te küll ei kirjelda, mida laps täpselt teeb, kui ta uinuda ei taha. Mõni laps näiteks nutab ja hüüab emmet-issit. Sellisel juhul võiks katsetada, kas ta ehk tahaks väikest öölampi või jätta magamistoa uks veidi avatuks. Lapsele võib ka üle ukse öelda, et kõik on korras, emme on teises toas. Laps, kes voodist välja ronib, tuleks rahulikult tagasi voodisse viia ning öelda selgelt ja konkreetselt "Ei tohi voodist välja tulla. Magamise aeg on". Võib juhtuda, et teete seda lugematu arv kordi, aga asi on seda väärt.
Vahepeal võib lapsele ka oma vajadustest rääkida ja teha seda läbi mina-sõnumi. Näiteks öelda:" Ma olen väsinud ja ma tahan puhata. Ma ei jõua sinu voodi juurde kogu aeg tulla. On magamise aeg ja voodist ei tulda välja".
Kuid magamajäämist võib lisaks uudishimule raskendada lahusolekuärevus, mis samuti selles vanuses võimendub. Näiteks seoses kõndima õppimise ja kõne arenguga võib ta ennast tunda rahutumana. Laps hakkab mõistma sedagi, et ta ei ole emaga enam üks. Seetõttu võib ta vajada veidi rohkem kaisutamist või mõnda muud viisi, kuidas rahuneda. Näiteks minu lapsel oli umbes 1,5 aasta vanuselt väga raske oma voodis uinuda. Kuigi enne voodisse minekut lugesime koos raamatut, ei olnud see piisav. Ühel õhtul avastasin aga nipi, mis tal kiiremini uinuda aitas. Võtsin ta üsna pimedas toas sülle, kiigutasin teda ja laulsin 2 unelaulu. Peale seda jäi laps tunduvalt rahulikumalt magama. Veidi vanemaks saades tuli aga uusi nippe leiutada, kuid kõik tegevused on olnud üsna hämaras toas ja lapsega otseses kontaktis olles (teda silitades, süles hoides jm). Ehk siis loovus ja erinevate asjade katsetamine võib vahel abiks olla.
Mõelda võite sellelegi, et võib olla on teie laps ikka veel kahelt päevaunelt ühele pikemale unele ülemineku faasis. See võib võtta mõnel lapsel päris kaua aega, et kohaneda, mis omakorda mõjutab õhtust magamajäämist. Paraku aitab siin taas kannatlikkus ja rahulik meel. See aeg möödub ja unegraafik loksub paika.
Beebide ja väikelaste unevajadused on siiski väga erinevad. Seetõttu on lapse unevajaduse mõistmiseks unetundide lugemisest tõhusam jälgida päeva jooksul lapse käitumist, energiataset ja tuju. Oluline märk lapse vähesest unest on tema õhtune viril olemine, ei meeldi üks ega teine asi, laps nutab palju, on tavalisest aktiivsem või energilisem jm. Kui seda märkate, siis võib mõelda lapse veidi varasemale magama panemisele. Päevase une ja õhtuse une vahele peaks siiski jääma vähemalt 5-6 tundi.
Ärkamise kellaaeg on samuti selles vanuses enamasti üks ja sama (hoolimata magama jäämise ajast). Kui laps ärkab sageli nutu või virinaga, siis võib olla, et tema ööuni pole olnud piisav. Sellisel juhul tasuks proovida, kas ta veel veidikeseks uinub. Näiteks ärge pange kohe tuld põlema ja võite ka öelda, et veel on une aeg. Kui laps ärkab heas tujus, siis ilmselt on tema uneisu täis magatud ja vaevalt ta enam uinub.
