Mure selles et 2,4 aastane poiss suutis lutist 2nädalat tagasi loobuda.Kahjuks peale seda on päevane magamine ära jäänud ja öine magama jäämine on ka väga hiliseks lükkunud.Tahaks lisada siinkohal et uinumisega oli ka luti ajal probleeme,kuid siiski magas ta lõunaund ja õhtul läks ka normaalsel ajal ( see oli siis kella 21 ja 22 vahepeal) magama. Laps on ise aktiivne päev otsa,kuid on näha ka väsimusmärke ja sellega kaasnevad mõttetud jonnihood .
Olen mures sest peale lutist loobumist on laps pidevalt virisevas tujus ja see on muutunud meile kõigile tüütavaks ja väga väsitavaks. Kardan et sellest võib mingi närviline probleem välja kujuneda ,mida me vanemad ei suuda lahendada ja lapsele selgeks teha mis toimub.
Palun andke nõu kuidas peaksime käituma!
Kui laps on harjunud lutiga magama jääma, siis ilma lutita magamajäämine on talle suur elumuutus muutus. Kui laps „viriseb“ ja „jonnib“, siis on see märk sellest, et laps tunneb ennast halvasti.
Üldisemalt on seisukoht, et laps võõrutatakse lutist kolmandaks eluaastaks ning lutist võõrutamise ajal peaks kindlasti jälgima, et lapse elus ei toimuks veel mõnda olulist muutust. Iga muutus on pinge, seetõttu ei tohi neid teha korraga.
Saan aru, et see võib tunduda tüütu ja väsitav, kuid eelkõige peaks mõistma, et teie laps on hädas ja vajab abi. Kuna kirjutate, et lapse magamajäämine ka koos lutiga oli problemaatiline, siis ilmselt ei ole otstarbekas lutti tagasi anda, vaid püüda luua olukorda, et lapsel oleks võimalik paremini uinuda.
Kui väikelaps ei saa piisavalt und, siis see on kahjulik tema arengule, seda nii füüsilises kui ka vaimses (emotsionaalses) mõttes. Nii et peaksite kindlasti tegema kõik selleks, et laps saaks magada. Teie lapse vanuses on unetarve 12-13 t ööpäevas.
Kõige olulisem selles olukorras on teie rahulikkus ja kannatlikkus. Lapsel puudub oskus oma tunnetega toime tulla, samuti on tema enesetoetusvõime väga väike. Kui laps on hädas – ta on üleväsinud, kuid ei suuda uinuda, see on suur pinge, ta nutab – on vanema ülesanne olla toetav ja mõistev ning seista selle eest, et lapse oluline vajadus saaks kaetud. Selgekstegemise peale ei saa siin loota – eelkõige on vaja last mõista, andes talle sõnumeid laadis: ma saan aru, et sa oled väsinud, sul ei tule uni kuidagi peale, sa oled õnnetu, sa tahaksid hoopis voodist välja tulla jne, kõiki neid tundeid, mida te lapses tajute, on vaja välja öelda. Isegi kui laps ei mõista kõiki teie sõnu, saab ta teie mõistvast toonist ja hoolivast hoiakust aru, et emme saab temast aru, ja see on lapsele väga kergendav. Laps ju tunneb ennast pahasti ega saa aru, mis temaga toimub. Vanema sõnum võiks olla: sinuga ei ole midagi hullu lahti, sa oled lihtsalt väsinud ja me läheme nüüd magama. Ja siis tuleks ka teha kõik selleks, et lapsel oleks võimalik paremini uinuda: luua vajalikud rutiinid, mis on alati samad, tund enne magamist tehtavad tegevused peavad olema rahulikud, kui laps ka nutab, tuleb jääda kannatlikuks ja rahulikuks, lapsega ei tohi riielda selle eest, et ta magama ei taha jääda.
Lapse uni on reeglina parem, kui tema arengulised vajadused on kaetud. Eelkõige vajab väikelaps head kontakti oma vanematega. Jälgige, et laps saaks piisavalt teie tähelepanu: koos mängimine, lugemine, arendavad tegevused jmt. Lapse areng ja lapse turvatunne on omavahel tihedalt seotud.
Üleväsimus võib põhjustada ka lapse isutust, siin võite jälgida, kas söömisprobleem kaob, kui magamisega asja korda saab. Aga kindlasti tuleb ka söömise osas säilitada hoolivus ja kannatlikkus, ärge kasutage survet.
Kui olete ise ärev lapse magamajäämise (või muudegi) probleemide tõttu, siis kandub ärevus ka lapsele ja uni on veel raskem tulema. Püüdke võtta hoiak: mina tean, mina vastutan. Kui laps tajub vanemate rahumeelset kindlust, on temalgi rahulikum olla.
