Mõned päevad tagasi jalutasime lapsega (1,5-aastane) vankriga väljas ning möödusime aiast, kus oli suur koer. Laps väga huvitub koertest nign rõõmustas, kuid väga järsku hakkas koer lõrisedes haukuma. Mul pidi endalgi süda seisma jääma, laps oli väga ehmunud näoga, jäi väga vaikseks ja vaatas suurte õnnetute silmadega. Nutma ta ei hakanud. Eemaldusime sealt, selgitasin talle, et kutsu hakkas kõva häälega haukuma, sa vist ehmatasid jms. Üsna pea oli ta nagu ikka. Samal õhtul temaga voodis jutustades rääkisin nagu ikka päeval tehtud asjadest ning mainisin ka, et täna üks kutsu ehmatas sind ja sina natuke kartsid. Tavaliselt laps selliste seletuste peale (näiteks täna sa kukkusid toolilt ja sul oli valus vms) noogutab agaralt kaasa. Seekord aga ronis suure hooga mulle sülle ja haaras kätega kaela ümbert kinni, ise hirmunult ringi vaadates. Mõnda aega tahtis ta vaid süles hoida. Ka järgmistel päevadel katsetasin sama asja ning tema käitumine oli samasugune. Siit ka minu küsimus: kas ma peaksin jätkama sel teemal rääkimisega seni, kuni ta veel hirmu üles näitab? Ise ta veel rääkida ei oska, et jututeemat üles võtta või oma mänguasjadega juhtunud läbi mängida. Või peaksin pigem mitte rääkima, eeldades, et tal ei ole iseenesest mingit suurt traumat sellest ning minupoolne rääkimine lihtsalt tekitab talle hirmu?
Suur koer ehmatas lõrisemise ja haukumisega Teie lapse ära. Hirm oli lapsel meeles veel järgmiselgi päeval.
Ma usun, et selle hirmu meenutamine ikka ja jälle pole vajalik. Kui laps ise sülle ronib ja Teile tundub, et on ehmunud, siis muidugi tasub seda tema seisundit ka peegeldaad: „Oled ehmunud.“ Siis on talle turvaline kallistus väga vajalik, nagu ka kinnitus, et nüüd on jälle kõik hästi, oled ema süles jms. Hoida aga sega ebameeldivat mälestust pidevalt fookuses oleks liiast.
Kuivõrd see vahejuhtum lapsel meeles on, selgub järgmisel kohtumisel mõne koeraga. Loodame, et laps ei seosta igat koera kurja lõrisemisega ja tema huvi nende enamasti toredate loomade vastu säilib.
