Tere!
Olen 1,10 aastase poisi ema, kes on mures ma lapse rahutu une pärast. Viimasel ajal ärkab laps mitu korda öö jooksul ylesse - kas siis paaniliselt nuttes v6i vigiseb läbi une v6i hakkab midagi läbi une n6udma (tavaliselt ütleb lihtsalt ANNA-ANNA-ANNA, aga ta ei oska 6elda,mida täpselt soovib). Sama probleem ka l6unaund tehes. Kui laps paaniliselt nutab, siis kunagi aitas lutt, aga kuna lutiaeg on läbi, siis laps nutabki hüsteeriliselt nii kaua kuni uni nutust v6itu saab. Tavaliselt 3-7 minutit. Ja lohutamine (paitamine, kussutamine) ei aita, pigem ärritab hoopis teda. Peab eemale hoidma.
Kui nüüd lapse magamist üleüldse hinnata, siis on see koguaeg olnud rahutu (beebist saati). S.t sipleb, pusib, vehib kätega ja tuuseldab jalgadega. Aga vähemasti on maganud ilma paanilise nututa. Kunagi arvasin, et see rahutu uni on gaasidest.
Mingisugust suurt muudatust elus ka ei ole toimunud, et laps näiteks seda praegu yle elaks. Kui hinnata lapse üldist iseloomu, siis on see pisut agressiivne. Olen arvanud, et ehk kaasneb see vanusega. Näiteks kui oma tahtmist ei saa v6i keelatakse midagi, siis karjub (mitte ei nuta) ja tihti ka lööb.
Kas peaksime pöörduma ehk m6ne spetsialisti poole (nt. lastepsühholoog, lasteneuroloog)?
Olete mures lapse rahutu une pärast.
Tihti juhtub, et laps ei suuda uinuda, kuna ta ei ole saanud maandada temasse päeva jooksul kogunenud pinget. Lapse keha ja meel vabanevad pingest mängides-tegutsedes, mürades, naerdes ning nuttes, see regulatsioon toimub kogu päeva jooksul. Kui laps on õhtul rahutu ja nutlik, võib see olla märk sellest, et pinge on veel üleval ja see segab teda uinumast. Seetõttu peaks nutmist soodustama, lasta tal nutta, olles juures mõistev ja toetav, hoida nutvat last süles, silitada teda jms. Paitamine ja kussutamine reeglina ei ärrita last, küll aga võib laps tõesti rohkem nutma hakata, kui seda teete, kuna teie paitamine ja kussutamine annab lapsele sõnumi, et tema nuttu aktsepteeritakse ja seetõttu laseb ta kogu oma pinge (pahasuse, päeva jooksul korjunud frustratsiooni jms) välja – just seda tal ongi vaja.
Nii väike laps ei suuda ennast ise rahustada, tal puudub enesetoetamise võime. Turvalisuse tunde saab ta tagasi ainult koos täiskasvanuga, kes teab, mil moel rahunemine/rahustamine käib. Väikelast ei tohi uinumisprobleemide ilmnemise korral riielda või ignoreerida. Selleks, et õppida oma tunnetega hakkama saama, on lapsel kõigepealt vaja tunda, et täiskasvanu tema kõrval saab oma tunnetega toime, olles hooliv ja rahulik.
Lapse närvisüsteem on veel väga õrn, seetõttu ongi paljudel väikelastel probleeme uinumisega, see on tavaline arenguline probleem, mis aja jooksul lapse kasvades enamasti möödub. Teie rahulikkus ja toetus on siin äärmiselt vajalikud.
Teie lapse põhiline arenguline vajadus on hea emotsionaalne kontakt teiega (kuni aastani on lapsel arenguliselt tähtsaim põhisuhe emaga), mille kaudu laps tajub, et ta on oma vanematega turvaliselt seotud, kaitstud, armastatud. Lapse õhtune rahutus võib olla ka sellest tingitud, et tal on emast( ja isast) n-ö puudu. Vahel on nähtav, et ema/isa on lapsega küll palju koos, ent vanemate füüsilisest kohalolekust lapse ligiduses ei piisa, vaja on tõelist emotsionaalset sidet.
Kui lapse füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane uni, õhtune magamajäämine ning ööuni enamasti sügavamad-rahulikumad. Kui lapsel on midagi puudu, kajastub see kohe lapse käitumises (just emotsionaalsed puudujäägid avalduvad agressiivsusena), magamajäämises ja une kvaliteedis.
Otsest põhjust spetsialisti poole pöördumiseks ma ei näe. Ent kui siiski muretsete, siis tehke see rahustav arstilkäik. Põhiline on teie rahu, emotsionaalne kohalolek ja mõistmine.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
5 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
