Mure siis selline. Laps 2,6 aastane. Magab sünnist saati oma toas. Septembrist alates seoses lasteaiaga harjutamisega läks magamine sassi. Nüüdseks on poolteist kuud kodus olnud.Lasteaias ei käi seega praegu.Kui enne magas peaaegu terve öö ilusasti oma toas ,siis nüüd ei taha sealenam magada. Kui mina seal temaga koos magan on kõik korras,magab rahulikult.Ja nüüd kuskil nädal aega jookseb teise tuppa diivanile magama,nagu kardaks oma toas olla.Muidugi viimasel ajal ei taha ta enam ise korteris toast tuppa ka üksi käia ,kutsub alati kellegi kaasa.Nüüd kasutab juba igasuguseid nippe kuidas venitada seda magama jäämise asja.Küll on vaja juua,pissile,kakale,karvast mängulooma,jne.Ei tea ,kas seda saab panna selle lähedusevajaduse alla,sest laps minuga nii ehk naa terved päevad kodus.Ei oska enam midagi välja mõelda,tunnen ,et jaksu on väga vähe juba ja olen ise ka väga närviliseks muutunud.Keegi oskab äkki tarka nõu anda,tänud!!!
lasteaeda minek on lapsele suur elumuutus. Probleem on ehk turvatunde puudumises. Mida ta kardab? selle peaks nüüd välja uurima. Kui laps korrlaikult räägib, on asi lihtsam, kui veel mitte, keerulisem.
Kui laps tahab, et sa temaga kaasa tuleks teise tuppa, siis võid öelda, et mulle tundub, et sinu jaoks on hirmutav sinna üksi minna. Kui laps nõustub, võid proovida täpsemalt sõnastada tema tundeid. Ära anna hinnanguid (kuidas sa selline tita oled, argpüks, kardad jms) ning ära paku lahendusi. Proovi jälile jõuda, mis on lapsel probleemiks.
Keerulisem on see muidugi sel juhul, kui laps veel kroralikult ei räägi.
Jõudu
