Kardan, et olen oma lapse pöördumatult murdnud. Kunagisest rõõmsast ja julgest poisit on saanud häbelik, endas kahtlev, väga eneseteadlik laps. Olen ise äärmiselt introvernte ning eneseteadlik (ingl. k. self-conscious) ning ärritun, kui laps ei käitu sotsiaalselt aktsepteeritavate normide kohaselt - togib teisi, mürab avalikus kohas, ei kuula sõna, pahandamise peale hakkab suure häälega nutma. Olen täheldanud, et ta kasutab teiste laste peal samu füüsilise karistamise viise, mida ma ise afektiseisundis tema peal rakendanud olen (kätest haaramine, näpistamine). Kurb tõsiasi on see, et ma tegelikult ei poolda füüsilist karistamist ning saan suurepäraselt aru nii tema nn. "halva" käitumise tegelikest tagamaadest (solvumine, hirm, armukadedus, ebakindlus) ning enda vihapursete katastroofilistest tagajärgedest. Proovin meeleheitlikult kasutada mina-sõnumeid tema korralekutsumiseks ning kontrollida oma reaktsioone ning sooviks Teilt kinnitust, kas mul on võimalik taastada oma lapse enesekindlus ning vähendada enda destruktiivset mõju tema õrnale hingele, või on laps neljandaks eluaastaks n.ö. valmiskujunenud? Taustainfoks veel niipalju, et laps on sündimisest peale võrdlemisi õrna närvikavaga. Peres on kasvamas teinegi laps (noorem).
Tere!
Lugedes teie murelikku kirja saan kontakti ka nende tunnetega, mis Teis domineerivad. Tundub, et oskate suurepäraselt ja adekvaatselt oma olukorda analüüsida. See on juba olukorraga toimetulekuks suur eelis.
Vaatame, mis siin veel teha annaks.
Teie poeg on 4-aastane. Varem oli ta rõõmsameelne ja aktiivne. Võimalik, et see potentsiaal on temas veel praegugu kõik olemas. See on lihtsalt "lukku pandud". Kui vanem püüab last voolida oma vormi järgi, kuid lapse mina ei taha sellesse vormi sobituda, siis on lapse või ka täiskasvanu normaalne reaktsioon just selline, nagu Teie poeg väljendab: trotslik, vastuhakkav, võitlev.
Laps tajub vanema võimu positsiooni, sest lapse enda soovide ja arvamustega ei arvestata. Lõpptulemus võib olla selline, nagu vanem seda soovis, kuid laps vajab, et teda ka kuulataks ja temaga arvestataks.
Kirjutate, et olete meeleheitlikult kasutanud mina-sõnumeid, kuid ei midagi. Mina-sõnumid ei toimi, kui nende sisu edastada võimukalt, süüdistavalt, hukkamõistvalt. Siin vist on kogu Teie loo võti. Eelkõige peegeldada tundeid: "Sulle vist ei meeldi see, mis ma ütlen. Sa oled praegu pahane ja vihane. Jne. Need peegeldused aitavad ka emotsionaalset temperatuuri vähendada. Kui vanem ja laps on mõlemad emotsionaalselt üles köetud, siis sisuline arutelu tegelikult puudub.
Mina sõnumite sisuline tähendus on sõnumid minust endast, mis mulle teise käitumise juures ei meeldi või mis on vastuvõetamatu. Laps saab aru, miks ema on pahane. Kui domineerib halvustab alatoon kogu tema isiksuse, mitte käitumise kohta, siis laps tunnebki, et ta on tervenisti halb. Käituma hakkabki ta nagu halvale lapsele kohane: lööma, karjuma jne.
Teie olukord ei ole sugugu lootusetu. Püüdke selgusele jõuda enda emotsioonide tegelikes põhjustes. Kui suudate rahulikult reageerida lapse mistahes Teile mittesoovitavale käitumisele, siis on sellest juba suur abi. Me ei saa meeleheitlikult muuta teist inimest, kui me ise seejuures ei muutu.
Lugupidamisega: Ene Raudla
