Minu peagi 4 saaval lapsel on tõsised probleemid magamajäämisega. Iga päev, nii päeval kui õhtul hakkab enne magamajäämist meeletu trall. Enne voodisse jõudmist joostakse ühest toast teise, peidetakse ennast laua alla, voodi taha ja kuhu iganes. kui lõpuks on laps voodisse saanud, siis keerutab ennast ühe külje pealt teise peale, räägib kõvasti, keeruatb ennast voodis, keerab ennast põiki, mängib kaisuloomadega. Kui kaisuloomad ära võtan, hakkab karjuma, itsitab voodis nii kuidas saab ja hakkab ka vastu rääkima. Magamajäämine võtab päeval umbes 45 min kuni 1 tund ja õhtul kui ise juures ei passi isegi kuni 2 tundi. Kui istuda tema voodis, siis kindlasti üle tunni läheb ikka. Õhtul siis kui voodi juures ei passi, jookseb voodist välja ja leiab 100 häda, miks ta magama ei saa jääda.
Kuidas saada selline laps rahulikult magama, ilma, et iga magamapanek ei oleks lõputu võitlus ja ka minu närvid alles jääksid. Mul on endal tunne, et ma lihtsalt enam ei jaksa. Ka sellest pole abi kui ta päeval ei maga. Esiteks ei pea ta tervet päeva vastu (on õhtul väga nutune) ja vaatamata väsimusele ei jää ta õhtul ikkagi magama.
Lasteaias uinub laps 15 min ja mingeid probleeme pole. Kodus aga on meeletu trall iga päev. Palun väga abi, et see olukord lahendada.
Lapse põhiline arenguline vajadus on hea emotsionaalne kontakt oma vanematega, mille kaudu laps tajub, et ta on oma vanematega turvaliselt seotud, kaitstud, armastatud. Lapse õhtune unetrall on tihti sellest tingitud, et tal on emast-isast n-ö puudu. Vahel on nähtav, et ema/isa on lapsega küll palju koos, ent vanemate füüsilisest kohalolekust lapse ligiduses ei piisa, vaja on tõelist emotsionaalset sidet.
Kui lapse füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane uni, õhtune magamajäämine ning ööuni enamasti sügavamad-rahulikumad. Kui midagi on puudu, kajastub see kohe lapse käitumises, magamajäämises ja une kvaliteedis.
Tihti juhtub, et laps ei suuda uinuda, kuna ta ei ole saanud maandada temasse päeva jooksul kogunenud pinget. Lapse keha ja meel vabanevad pingest joostes, mürades, naerdes ning nuttes, see regulatsioon toimub kogu päeva jooksul.
Vanemliku mõjukuse osa on lapse aktsepteerimine. Olukorras, kus laps ei soovi teha midagi teie arvates vajalikku (minna voodisse, uinuda ilma teie juuresolekuta jmt), on vaja last kuulata, et aru saada tema vajadusest. Nt: ma saan aru, et sulle ei meeldi, et ma su voodisse panin..., sa ei taha veel magada..., sulle meeldiks natuke sülle tulla..., sa oled pahane, et ma ei luba sul meie voodisse tulla... jmt, vastavalt olukorrale. Ses olukorras on lapsel turvalisem rääkida sellest, mis talle muret teeb või mida ta sooviks. Samuti annab sedalaadi jutt lapsele märku, et tema arvamust on kuuldud ja mõistetud.
Alles pärast lapse kuulamist rääkige, mis plaan teil endal on. Lapsel on kergem vanematega koostööd teha, kui ta tajub, et ka tema arvamusega arvestatakse.
Tihti pannakse lastele piire, selgitamata tagamaid. Lapsel on kergem vanema soovi aktsepteerida, kui ta teab, milles asi. Juba 4-aastasele saab lihtsalt ja eakohaselt selgitada, miks te tema juures olla ei soovi, miks teid pahandab, kui ta voodist välja tuleb jms. Andke lapsele teada, kuidas te soovite, et asi õhtul oleks ja kuulake ka lapse ettepanekuid. Tihti on lastel väga nutikad ettepanekud probleemi lahenduse osas.
Kui võtate vastu mingi otsuse (nt kindlad rutiinid enne magamajäämist), siis käituge selle järgi. Kui olete teinud kokkulepped, aga need ei pea, nt laps tuleb ikka voodist välja, siis õrnalt, aga kindlalt tuletage talle kokkulepet meeldi ja juhatage ta voodisse tagasi. Kui olete ebajärjekindel, tekib lapsel segadus ja probleem kestab. Vastutus lasub teil, mitte lapsel.
Väikelast ei tohiks uinumisprobleemide ilmnemise korral riielda (paha laps!), ähvardada (kui sa..., siis ma...) või teda ignoreerida. Selleks, et õppida oma tunnetega hakkama saama, on lapsel kõigepealt vaja tunda, et täiskasvanu tema kõrval saab oma tunnetega toime, olles hooliv, rahulik, otsusekindel.
Kui olete ka ise õhtuti ärev lapse magamajäämise probleemide tõttu, siis kandub ärevus ka lapsele ja uni on veel raskem tulema. Vanema hoiak peaks olema: mina tean, kuidas on parem, mina vastutan. Lapsed reageerivad paljudes olukordades üle ka selle tõttu, et tajuvad vanema ebakindlust ja abitust.
Lasteaias on kindel rutiin ja teised ootused. Looge ka kodune rutiin ja jälgige, et lapse vajadused oleksid kaetud.
