Oleme pojaga 3a kahekesi kodus olnud, sellest sügisest alustas lasteaiateed, millega harjub raskelt, kuid on leppinud. Muutus aga eriti klammerduvaks ja ilma emmeta väga olla ei taha. Eriti rasked just lahkuminekud, kuid kui see möödas ja ema silmapiirilt kadunud siis üldiselt rahuneb ja tuju hea.
Siiani lahusolekud olnud vaid tundides ja nüüd hiljuti ka paar päeva hommikust-õhtuni, kuid sai mind vahepeal korra näha. Nüüd järgmisel nädalal seisab aga ees meie esimene öö lahus. Pean minema operatsioonile ja ka öö veetma haiglas, järgmisel päeval saan koju. Küsimus ongi et kuidas ja millal talle rääkida, siiani pole rääkinud aga ei taha väga vara ette rääkida et liialt muretseks ja samas ei taha ka liiga viimasele minutile jätta et järsult teada saaks. Üldiselt ta selline pikaldane kohaneja ja õrnema hingega. Ja kas oleks õigem lubada tal mind vaatama tulla õhtul või pigem mitte?
Kui oleme rääkinud, siis tema peamine mure ongi minust kaua eemal olemine, et ta kardab et kaon ära. Minu haiglasoleku aja on laps isaga ja päeval siis lasteaias, kuid kas on mingeid nippe soovitusi kuidas talle seda kergemaks teha ja aidata toime tulla tema hirmuga.
Olete mures, kuna te ei ole seni olnud öösel lapsest eemal. Te soovite oma lapsele parimat, ega taha, et ta end ebaturvaliselt tunneks. Saan aru, et teie laps on kolme aastane ja hakkas sel aastal lasteaias käima. Üldiselt võibki öelda, et see on väga sobiv aeg hakata ka emast eemal olema. Selles vanuses lapse psüühika jõuab oma arengus uude faasi, kus ta hakkab ema nägema eraldi seisva isiksusena, kellel on omad huvid, tunded, mõtte ja vajadused. Lastel hakkab selles vanuses tekkima aina suurem huvi välise maailma vastu ning nad õpivad kaaslastega mängima. Seega lasteaias käimine ja suuremal määral isaga aja veetmine on igati sobilikud.
Tõenäoliselt võib laps reageerida, kui olete esmakordselt temast öösel eemal, kuna seetõttu on ka õhtune rutiin pisut erinev. Laste puhul on aga kõige olulisem vanemate enda hoiak. Lapsed on väga tundlikud vanemate emotsioonidele ning väljendavad tihti seda, mida vanemad tunnevad. Seega soovitan teil olla väga teadlik oma emotsioonidest. Kui olete mures näiteks operatsiooni pärast, mis on igati normaalne, siis tõenäoliselt tunneb ka laps teatavat ärevust. Usun, et kõige olulisem on teie ja isa häälestus. Kui teie mõlemad teate, et lapsel on isaga turvaline üks öö kahekesi veeta, siis see kindlustunne ja usaldus loovad turvalise õhkkonna ka lapsele. Lapsel on vaja tunda, et ema usaldab last ka teiste inimeste hoolde. Siis õpib ta ka ise maailma rohkem usaldama ja saab julgemaks.
Kui laps tunneb tundeid (hirmu, muret, kurbust), siis on oluline, et ta saaks seda täielikult väljendada. Abiks on rahuliku sisemise häälestusega ema või isa, kes mõistavad, et lapsel on just sellised tunded, kuid teavad ise sisemuses, et see olukord ei ole lapsele ju ohtlik. Laps peabki tundma tundeid ja saama neid väljendada rääkimise, mängimise või nutmise kaudu. Oluline on last aktiivselt kuulata ja peegeldada talle tagasi tema tundeid ja mõtteid. Võib öelda: „Sa tahad emmega koos olla. Sa oled kurb, et emme ära läheb“. On oluline, et laps saab tunda omi tundeid ja samas tajub ta, et ema sisimas usaldab ja saab hakkama. Selles vanuses hakkabki toimuma eristumine, kus õpitaksegi, et kõigil võivad olla erinevad tunded ja vajadused.
Kokkuvõttes võite rääkimisel usalda oma sisetunnet, kuid oluline on enda tunnetest teadlik olla. Lapsel on lihtsam ema äraolekuga leppida, kui ta tajub, et ema läheb, sest ta usaldab arste ning teab, et see minek on talle vajalik. Lapsel on lihtsam leppida isaga, kui ta tajub, et isa on ema arvates lapsele turvaline. Kui laps nutab ja igatseb, siis on hea vanematel jääda veendumuse juurde, et laps on turvaliselt hoitud ning anda lapsele aega õppida oma tunnetega toime tulema. Toime tuleb ta siis, kui saab võimaluse tundeid tunda ja olla mõistetud usaldavate vanemate poolt. Lapsele sisendab turvatunnet, kui ta tajub, et vanemad saavad oma tunnetega hakkama. Seega lapse ettevalmistamisest on isegi olulisem enda emotsionaalne ettevalmistus, kuna tõenäoliselt tekitab operatsioon siiski ebamugavust ja ärevust. Aktiivne kuulamine aitab last, kui tal on mure.
Aktiivse kuulamise kohta võib lugeda huvi korral Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või osaleda võimalusel Gordoni perekooli koolitusel.
