Sooviksin teie arvamust seoses pöidla imemisega. See on minu arust lausa "väljunud kontrolli" alt. Ime esimesed kuud lutti kuid alates ca 4-5 kuust pöialt ja nii nüüd juba üle poole aasta. Praegu, seoses pudelist võõrutamisega ja tavatoidule rohkem suunamisega, lutsutab pöialt päris palju. Nii, kui kõht tühjemaks läheb, läheb ka pöial suhu. Jonni/nuttu seoses tühja kõhuga üldiselt ei ole, lihtsalt imeb pöialt selle asemel.
Pöial on kindel kaaslane ka väsimuse korral ja magama minnes. Ka siis kui oma lemmik lelu (on olemas nukk, kellele nö. kurdab oma mured ja on pidev kaaslane) korra kätte haarab on esimene reaktsioon pöidla suhu panek.
Sooviksin seda vähendad. Üritan küll kohe reageerida, et pööran talle rohkem tähelepanu või võtan sülle vms aga see ei muuda suurt midagi.
Mida soovitate? Või jätkan nö. lihtsalt aktsepteerimist ja jään ootma/lootma, et see möödub mõne aasta jooksul?
Olete mures lapse pöidlaimemise tõttu. „Väljunud kontrolli alt“ on siinkohal hea väljend – asi on selles, et taoliste tegevustega (nt ka küünte närimine jms) püüavad lapsed just kontrolli tagasi saada. Kui laps on pinges (ja iga muutus on pinge), püüab ta ennast rahustada sel moel, mis on talle arenguliselt jõukohane.
Kirjutate, et püüate reageerida kohe, kui näete, et laps pöialt imeb. Kuid kindlasti on vaja lapsega tegeleda, temaga mängida, talle lugeda-laulda, temaga koosolemist lihtsalt nautida mitte vaid siis, kui märkate, et pöial on suus vaid sõltumata sellest. Laps peab saama oma ema-isa täit tähelepanu pidevalt. Parem kui lapsel ei tekiks seost, et alati kui ta pöidla suhu paneb, on ema kohal ja reageerimas. Sellest võib niimoodi saada n-ö teie kohalekutsumise vahend.
Ükski inimene, ei suur ega väike, ei tee midagi ju lihtsalt niisama. Iga tegevuse ja käitumise taga on vajadused. Seetõttu pole vaja uurida mitte käitumist, vaid püüda aru saada, milline on katmata vajadus. A. Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood“ nimetab sedalaadi tegevusi kontrollmustriks, mis lühidalt öeldes tähendab seda, et inimene püüab mõne käitumise kaudu ennast rahustada, suurendada oma heaolu- ja turvatunnet – see on muster, mis aitab tal oma emotsioone kontrolli all hoida.
Pöidla või luti imemine, enda kiigutamine, juuksesalgu ümber näpu kruttimine jms sundtegevusele sarnased käitumised on väikelapse jaoks (ja ka täiskasvanute jaoks, kelle juures võib märgata samalaadi käitumisi) n-ö enda kontrollimise moodused, millest saab lõpuks harjumus ja muster, täiskasvanutel on selleks näiteks suitsetamine.
Üks inimesele loomulikke pinge maandamise viise on nutmine. Seetõttu ei tohiks last keelata nutta (laps tajub keelamisena ka teie mitteverbaalset reaktsiooni, näiteks vaikimisi esitletud pahameelt, ärritust, ärapöördumist lapsest jms), vaid pigem nutmist mõistmisega toetada. Lisaks nutmisele vabaneb lapse keha ja meel pingest ka mürades, mängides, naerdes jm tegevuse kaudu, see regulatsioon toimub kogu päeva jooksul.
Kui laps tajub, et tema lähedased (ema-isa, hoidja) ei suuda tema nuttu aktsepteerida, siis valib laps pinge maandamiseks muu tegevuse, sest keha on tingimata vaja pingest vabastada. See on põhjus, miks ei tohi lapsi keelata nutmast või hurjutada teda selle eest, samuti ei maksa tema tähelepanu kõrvale juhtida, vaid lasta tal nutta, olles samal ajal mõistev ja toetav, hoida nutvat last süles, silitada teda jms.
Vanemad ei pane teinekord tähelegi, kui juba on öeldud midagi sellist: nutsid juba küll, nüüd aitab! Oh, ei ole häda midagi! Tule, hakkame midagi muud tegema! Jne. Laps peab saama pinge ja valu välja nutta, kui ta seda teha ei saa, siis tihti tulevadki mängu asendustegevused.
