Meie 5-aastane tütar on kiusakas, pealetükkiv ja lasteaias lööb teisi. Tal on lasteaias üks sõbranna (väga mõjutatav ja õrn), kellega nad on päevast päeva koos nagu sukk ja saabas. Omavahelisse mängu kedagi teist sisse ei lubata - minu laps hakkab siis õiendama ja võib lüüa, näpistada, tõugata. Kui sõbrannat ei ole, leiab tüdruk tasapisi ka mõne teise mängukaaslase, kuid kipub ikkagi suhtlemisel käsi kasutama, et enda tahtmist läbi suruda.
Kiuslikku käitumist on näha ka kodus, kus endast kolm aastat vanemat õde suudab ta nii kaua sõnadega terroriseerida, et see lõpuks täitsa nutab. Mind kipub käsutama.
Mida teha?
Kardan, et probleem on laiem - minu abikaasa seab mind ennast tugevalt raamidesse ja näeks heameelega, et kogu mu elu piirduks koduseinte vahel. Viimane näide - hakkasin trennis käima, kuid lõpetasin selle õige pea, kuna mees samal ajal ei teinud kodus ei lastele süüa, vaadanud nende koolitöid üle ega koristanud enda järelt, muutus hoopis kinniseks ja hakkas mossitama või jättis lapsed koju (meil on ka suuremaid lapsi) ja läks ise jahile. Kuna kõik need koduasjad peavad saama tehtud, lastel peab kõht täis olema, lõpetasingi trennis käimise. Või näiteks valisin õhtul telekat vaadates mulle meeldiva kanali (mingi õuduka asemel hoopis looduskanali, kusjuures meest ennast polnud üldse teleka ees) - pärast oli tõsine jutuajamine mehega, kes väitis, et olen dominantne ja isekas. Kui läheme näiteks mingile laste kooli- või lasteaiaüritusele, kus hiljem on ka väike kohv-kook ja kõik on kutsutud, siis mu mees lihtsalt läheb ära, ise on väga reserveeritud ja külm, kuigi näiliselt sõbralik. Olen siiski alati lastega kohale jäänud ja pole koos mehega ära läinud, kuigi näen, et talle see meeldiks. Sarnast käitumist on esinenud kirjeldamatult palju, ma isegi ei märka enam kõike, kuid tunnen, et olen ahistatud, tühi, õnnetu ja empaatiavõimetu ning et mind tegelikult ei armastata. Aeg-ajalt tunnen endas tugevust ja hakkan sellisele ahistamisele vastu, olen isegi mehele öelnud, et mina tajun tema käitumist vägivaldsena, kuid enamus aega lihtsalt elu kulgeb omasoodu. Tean, et hetkedel, kui mind kontrollitakse, hakkan ka ise lastega kontrollivalt käituma - norin pisiasjade kallal, nõuan perfektseid lõpptulemusi, tülitsen ehk siis olen tegelikult samasugune vägivallatseja. Olen küll aja jooksul õppinud ennast rohkem hoidma - varem lasin end nii ahistada, et olen pidanud kaks korda depressiooni ravima. Miks ma selle kirjutamise ette võtsin? Sest meie vanim laps rääkis eile, et koolis oli loeng lähisuhtevägivallast ja et talle tundub, et meie peres on see olemas ning küsis, kas me lahutame abielu, kui lapsed on suured. Kui oma laps näeb kõrvalt ja saab aru, et vanematega suhted pole korras, siis nii tegelikult ongi.
Aiman, et lahendada tuleb nii olukord abikaasaga, minu endaga kui lastega - kuid ma ei tea, kuidas seda teha. Nõiaring.
Aitäh, et kirjutate! Vahel on tõesti lapsed meile suured õpetajad. Teie loos jagab vanem laps teiega infot, mida tema kuuleb, näeb ja õpib. Saan aru, et tema nö kõrvalpilk aitab ka teil näha uues valguses seda, mida tegelikult teate, kuid olete mõnes mõttes kas harjunud või erinevatel põhjustel maha surunud. Saan aru, et ka väiksem laps näitab teile peeglit, kuidas teie kodus on lood teineteise vajaduste ja erinevustega arvestamisega. Ütlete, et teie mees ei arvesta teie vajadustega, seetõttu muutute ka ise jäigaks ja nõudlikuks laste suhtes ja laps käitub sarnaselt sõbranna suhtes. Selliste seoste nägemine ja tunnistamine nõuab suurt julgust ja tarkust. Emotsionaalset vägivalda, mil ei aktsepteerita teise inimese mõtteid, vajadusi ja tundeid, võib olla raske pidada vägivallaks, kuid selle mõju võib olla väga laastav. Ütletegi, et olete kaks korda ravinud depressiooni, mille üks põhjustest võibki olla enda tunnete ja vajaduste mahasurumine. Saan aru, et olete hakanud endast rohkem hoolima, endaga arvestama ning ilus tundub see, et kuulate oma laste otseseid ja ka kaudseid sõnumeid.
Tahate selle nõiaringi katkestada ning muuta suhteid nii enda, laste kui ka abikaasaga. Selleks, et midagi muuta ning valida uus suund, on vaja teadvustada, kus te hetkel asute. Kui tahate muuta oma rolli abielus või emana, siis on vaja teadvustada, mis toimub täna selle käitumise alla, mis teile ei meeldi. Hea on leida vastused järgmistele küsimustele. Kuidas olete teie teinud seda, et abielu on selline olnud? Mis on teie roll/osa? Mida vajate? Kuidas juhtub see, kui te oma vajaduste eest ei seisa? Mis juhtub teis ja mida tegelikult vajate siis, kui hakkate laste käituma viisil, mida te tegelikult õigeks/heaks ei pea? Kindlasti pole mõtet ennast süüdistada. Lihtsalt hakata nägema, kuidas need mustrid teie peres toimuvad.
Mõistmist aitavad suurendada ka head selleteemalised raamatud. Üks hea raamat on kindlasti Pia Mellody „Kaassõltuvus. Mis on kaassõltuvus, kust see tuleb ja kuidas see meie elu pea peale pöörab.“ Raamat räägib sellest, kuidas suhtemustrid põlvkonnast põlvkonda edasi liiguvad ning kuidas sellest terveneda. Kindlasti on hea raamat ka Tommy Helsteini „Jõehobu elutoas“, milles samuti autor selgitab, kuidas me oma tegelikest tunnetest ja vajadustest eemaldume. Kui inimene on oma tegelikest vajadustest eemaldunud, siis hakataksegi ühe võimalusena teiste elusid suunama, et ennast kasvõi näiliselt paremini tunda. Ka teisi sama autori raamatuid tasub lugeda.
Kuna muutuste tekitamine ja oma mustrite teadvustamine võib endaga kaasa tuua ka valu ja segadust, siis võib olla heaks toetuseks ka nõustaja poole pöördumine. Vahel on hea kellegagi rääkida, jagada oma mõtteid ja tundeid või otsida koos häid võimalikke lahendusi. Näiteks võite pöörduda Perekeskuse Sina ja Mina nõustajate poole. Kui teie mees on vähegi valmis, siis oleks kindlasti hea temaga oma mõtetest rääkida. Ehk on ka tema valmis muutusteks? Võib-olla on hea alustada „Kaassõltuvuse“ raamatu lugemisest ning endas suurema selguse loomisest, mida tahate muuta, mida jätkata ei soovi ja millist toetust selleks kõigeks vajate.
Mulle tundub, et teil on põhjust olla endale tänulik ja heas mõttes uhke, et te olete loonud oma tütrega sellise suhte, et ta usaldab tulla rääkima teile oma kahtlustest ja tähelepanekutest suhtevägivalla kohta. Järelikult ta usaldab, et teda kuulataks. Iga laps ei julgeks sel teemal nii avatult emaga rääkida.
