poja on 2 ja 10 kuud vana.potil käimist hakkasin harjutama kui hakkas istuma.mähud olid ja siis ei olnud ka alates aastasest.suvel rohkem ilma ja külmaga rohkem mähudega.pissile hakkas küsima enne teist aastat,aga kakab siian püksi ja pitti pole kakanud mitte ühte korda..septembrist hakkas lasteaias käima ja tekkis probleem,kõik teised käivad potil ja ainult poja ei käi.hakkati tihedalt potil käima ja lubati mähud jalga panna kui potil kakal ei käi.nüüd peale seda juhtub ka,et piss tuleb püksi mitte just kõik korrad aga kui oleme väljas.ennem seda pissil käis ise.oleme saanud ka sünnist alates mingi aja tagant rauasiirupit kuna veri pole korras ja sellest on ka olnud kõhu kinnisust.Käisime perearstil targemaks me ei saanud.Lasteaias me nädala pole nüüd käinud.mida teha kas kõik laabub ise enesest või tuleb kellegi poole pöörduda?
Teie laps hakkab saam kolme-aastaseks ning hakkas sel sügisel käima lasteaias. Lasteaeda minek on igale lapsele ja perele suur muutus ning võib tekitada erinevaid ajutisi probleeme või ka arengus väikeseid tagasilööke. See on loomulik ja kohanemiseks tuleb anda nii lapsele kui ka endale aega. Teie pojal väljendub kohanemine selles, et kui ta varem pissis juba potti, siis nüüd enam mitte alati. Saan aru, et mähkmesse kakamist peab lasteaia personal probleemiks, mis on mõistetav, sest nende töökoormus on selle võrra tõenäoliselt suurem. Olete murelik, ega tea, kuidas antud olukorras oleks kõige mõistlikum tegutseda.
Nii nagu söömine on ka kakamine loomulik kehaline protsess ning ei peaks pälvima liigset tähelepanu ega olema ümbritsetud suunamise ja muretsemisega. Isegi kui vanemad hakkavad last varakult potile panema, siis loomulik võime oma sooli kontrollida ning ennast puhta ja kuivana hoida kujuneb välja tavaliselt umbes kolmandaks eluaastaks. Igasugune stress võib muidugi mõjutada loomulikke protsesse ning sellesse on hea kannatlikult suhtuda. Oluline on sel juhul tegeleda teadlikult stressi vähendamisega – lubada lapsel oma erinevaid emotsioone otseselt väljendada, muuta lasteaias käimine emotsionaalselt võimalikult turvaliseks. Aktiivne kuulamine on siin suureks abiks (Gordoni perekool või Th. Gordoni raamat „Tark lapsevanem“). Lapsel on turvaline, kui teda aktsepteeritakse nii nagu ta on ehk kui puuduvad liigsed ootused, mida ta täita ei suuda. Laps võiks tunda, et vanemad on tema joaks olemas, kui ta seda tõeliselt vajab. Aletha Solter on oma populaarses raamatus „Nutt ja jonnihood“ öelnud väga tabavalt, et lapsed vajavad kõige enam armastust ja tähelepanu siis, kui nad käituvad viisil, mis selleks kõige vähem põhjust annab. See võib olla vahel hea nipp ja meeldetuletus, kuidas vähendad lapse pingeid ja stressi.
Kolme aastase lapse arengus mängib juba suurt rolli oma tahte tajumine ja aina suurem kasutamine. Seega on oluline, et kakamisega ei kaasneks ootusi, nagu oleks see eriliselt oluline protsess vanemate või õpetajate jaoks. Sel juhul võib kergesti lapsel kaduda kontakt loomuliku vajadusega oma keha ise kontrollida ja suunata. Selle asemel võib tekkida trots ning võimuvõitlus. Lisaks võib sooletühjendusfunktsiooni sidumine lapse suutlikkuse ja tublidusega tekitada probleeme, kui tema enesehinnang mingil põhjusel langeb või ärevus tõuseb. Kakamine ei peaks olema midagi, mille tõttu laps on tubli või mitte tubli – see on loomulik kehaline protsess, mis hakkab loomulikult funktsioneerima ka ilma suunamisteta.
Laps võiks tajuda, et mähkmetest loobumine annab pigem praktilise kasu ja mitte ei ole märk lapse tublidusest. Lasteaias on lapsel võimalik näha kuidas teised lapsed oma asja ajavad ning turvalisuse tekkimisel tunneb ta tõenäoliselt ka ise vajadust potti kasutada. Seni tuleb varuda kannatlikkust, kui see vähegi õpetajate poolt võimalik on. Üldiselt on hea sobival hetkel mähkmetest loobuda ja leppida sellega, et vahel ikka äpardusi juhtub. Mähe võib takistada loomuliku puhtuse vajaduse arenemist. Kui laps kasutab mitmeid kordi järjest potti, siis võib täiesti neutraalselt ja praktiliselt öelda: „paistab, et sina vist ei vaja enam mähet“.
Kokkuvõttes on kõige olulisem hetkel kohaneda uue päevarütmi ja lasteaiaga kaasnevate muutustega. Laps peaks saama väljendada oma emotsioone vabalt ja otse. Stressi vähenedes hakkavad taas loomulikud protsessid tööle ja laps areneb oma loomulikul viisil edasi. Potil käimisega seoses tuleks vältida täiskasvanu poolseid ootusi, kiitusi või häbistamist. Lapsel on loomulik vajadus sooletühjenduse järele ning ka teatud vanusest ka puhtuse järele. Tõenäoliselt ei ole vajalik kuhugi oma murega pöörduda. Kui soovite, siis võite aga meie nõustajatega ka individuaalselt rääkida ning veel konkreetsemalt nõu küsida.
Soovin teile kannatlikkust ja head koostööd kasvatajatega!
PS. Väga toredasti on potil käimise teemal kirjutanud ka mitme lapse ema Anna Wahlgren oma raamatus „Kooskasvamine“ (lk. 314).
