Soovin küsida arvamust seoses lapse toitumisega.
Enne hammaste tulekut (7-8 kuu) ei olnud probleemi, sõi putru nii palju, et tuli juurdegi teha vahepeal poole söömise pealt. Tegin ise, mitte poe pudrud.
Peale hammaste tulema hakkamist on söömine väga vaevaline ja nii juba varsti pea pool aastat. Lusikalt ei taha ta üldse süüa, ka ise plötserdades pigem mängib lusikaga kui, et paneb suhu. Põhisöök on RPA. Joob seda ca 800-1000ml päevas (2 korda öösel). Jooks ka poepiima aga ma ei anna seda talle palju, sest seal on vitamiine vähe ja kui ta muud toitu ei söö siis kardan,e t jääb nendest puudus. Lisaks nokib veel herne/neljavilja/kamapalle, mõne ampsu kurki/õuna, vahel vutimuna (1 päevas), mõned pisikesed kuubikud liha (mitte samal päeval kui muna), 1 teraviljaküpsis,meeldivad väga maisipulgad, mis on aga ju puhas õhk.
Mõnel päeval saan ka max 10-15 lonksu keefiri anda.
Iga päev üritame talle anda lisa. Enamus hommikutest olen aga loobunud, nüüd siis õhtul kui koos mehega lauas istume ja sööme. Vahel võtab mõne ampsu, tavaliselt aga keeldub. Hommikuti ei anna ma seetõttu, et ma ärritun juba nii hullult, tunded löövad pea kohal kokku. Ükskõik, mis imetrikki teha, ta lihtsalt ei söö ja nii ongi. Istub oma lemmikmänguasi kaelas ja imeb pöialt. Nii võib mitu tundi minna aga sööma ei hakka, alles piima saades. Mul ei ole südant teda tundide kaupa nii hoida ka.
Kaal ja pikkus on korras - ca 76cm ja 11,4kg.
Mida ma tegema peaksin? Ma ei saa ju vägavaldselt suruda talle seda lusikat suhu või päev aega näljas hoida?
Perekeskuse nõustajate pädevusse ei kuulu kahjuks toidualane nõustamine. Seega soovitan konsulteerida perearstiga (vajadusel ka hambaarstiga), kes oskab hinnata lapse kasvu ja kaalu arengut ning anda toitumissoovitusi. Saan aru, et hetkel on pikkuse ja kaaluga kõik korras. Nii söömine kui ka muud vanema ja lapse vahelised tegevused hõlmavad alati ka suhete poolt. Te ütlete, et ärritute, kui laps ei söö hommikuti. Te näete, et nii vägisi lusika suhu toppimine kui ka lapse näljas hoidmine pole kumbki head lahendused. Saan aru, et hetkel sööb laps mõne ampsu õhtul kui ka isa on söögilauas ning vahepealsel ajal sööb väikeseid vahepalasid ning peamine toit on RPA.
Igasugune muutus ja üleminek ühelt režiimilt teisele võib põhjustada ärevust, segadust ja pingeid. Kuna te näete, et lusikaga mitte söömine on tekkinud hammaste tulemise ajal, siis võib uurida arsti abiga, ega põhjus pole seotud mingi ebamugavusega suus. Kui on teada, et füüsilist takistust ei ole, siis saate ka ise rahulikum olla. Üldiselt aga võib öelda, et lapsed on oma kehaga heas kontaktis ning võib usaldada, et nad tajuvad, mida neil vaja on. Kui tahta uuele toidule hakata üle minema, siis on vaja eelmine toit ära jätta. Ütlete, et laps saab öösel kaks korda PRA, seega on üsna tõenäoline, et hommikul ei ole tema kõht veel tühi ning ta ei vaja süüa. Ka maisipulgad ja õunad tõstavad veresuhkru taset ning vähendavad näljatunnet. Loomulik söömise vajadus tekib lapsel aga siis, kui ta kogeb näljatunnet.
Te ütlete, et te kogete ärrituse tunnet, kui laps keeldub söögist. Kirjast ei selgu, mis on ärrituse põhjuseks. Sain aru, et lapse tervisega on kõik pealtnäha korras. Võite kuulata seda tunnet põhjalikumalt. Milliseid mõtteid selle tunde all tajute? Mida te endale ütlete? Ärrituse all on alati mingid sügavamad tunded ja mõtted – hirm, süü, ebapiisav olemise tunne, abitus, lootusetus, jõuetus jne. Kui olete teadlik oma tegelikest tunnetest, siis on lihtsam nendega eraldi tegeleda ja otsida võimalusi, kuidas oma ärevust vähendada. Lapsed on vanemate meeleolude suhtes väga tundlikud ja lõpuks võib ka ema ärevus hakata omakorda mõjutama lapse valmisolekut koos vanematega toitu nautida. Vahel võib ärrituse tegelik põhjus olla hoopis mujal – magamata öö, oma vajadustele tähelepanu mitte pööramine, keerulised suhted ämma, sõbra või abikaasaga. Tihti võivad tegelikud põhjused olla veel sügavamal ja kaugemal. Põhjustest teadlik olemine võimaldab valikuid teha oma käitumises ja tunnete juhtimises.
Selleks, et söömisest ei tekiks võimuvõitlust on hea kuulata lapse tegelikke vajadusi ja usaldada. Kui laps ei söö, siis ta ei vaja ja ongi kõik. Sel juhul tuleb oodata järgmise söögi korrani ja uuesti pakkuda. Kindlasti ei tasu anda suurt tähelepanu, kui laps ei söö. Muidu võibki võitlus söögilauas muutuda tähelepanu saamise vahendiks. Kui lapsel ja emal on hea ja soe suhe ning ema ise rõõmsalt sööb, siis mingil hetkel tekib ka lapsel uudishimu ning soov olla ema moodi. Muidugi juhul, kui ta ei ole eelnevalt midagi näksinud, mis isu vähendab.
Kokkuvõttes oleks vajalik vähendada lapse eelmise toidu hulka, et tekiks piisav näljatunne. Seda muidugi juhul kui arst teisiti ei soovita. Lapse loomulikku kehavajadust tasub usaldada ja küsida endalt, mida saate veel teha (värske õhk, liikumine, vahepalade ja RPA ära jätmine), et lapsel tekiks tasapisi vajadus tavalise söögi järele. Saate muuta söömisharjumusi, et lapsel muutuksid ka vajadused. Laps ei söö, kui tal ei ole vajadust süüa. Teie emana saate aga otsustada, kas laps rahuldab oma vajadusi söögi osas piisavalt tervislikul moel ja vajadusel muuta vahepalade kättesaadavust. Lapsele võib muutus tekitada esialgu pahameelt, kuna näljatunne võib saabuda enne söögiaega, kuid see ei ole ohtlik. Muutuste aeg nõuab pisut kannatlikkust, paindlikkust kuid ka selget otsust. Oluline on ennast otsuste tegemisel usaldada, olla kindel ja rõõmsameelne. Kui teie usute, et muutus on lapsele turvaline ja vajalik, siis võtab ka laps selle ajapikku omaks.
