Tegemist 6a poisiga, kes on üksiklaps peres. saab kõik, mis tahab. aga tahab kõike. kõike aga ei saa ju. kui mul vaja süüa teha, koristada jne, aga tema tahab meisterdada emmega asju, ja ma vastan, et ma praegu ei saa, teeme hiljem, siis on kohe tige ja mossitab ja lööb.
Tal on kõik olemas. Ta isegi imestas, et mõnedel lastel ei ole süüa ega riideid ega mänguasju (telekast nägi). Teda ei teinud see nukraks, vaid ta rõõmustas et tal on olemas kõik.
Ta on väga hoitud hoolitsetud laps, aga oma ema-isaga käitub halvasti. mitte alati. pigem harva. aga ikkagi.... Väljaspool kodu on aga viis pluss. Kodus aga jonnib ja tujutseb.Kodust väljas on ta arglik tagasihoidlik ega julge enda eest seista. Ta ei löö kedagi ja taunib halba käitumist teiste laste puhul. Ise käitub väga hästi igal pool, kuid oma ema-isaga mitte. Kui midagi ei meeldi, jonnib ja lööb
Mida teha?
Kirjeldate oma kuueaastast poega kui last, keda hoitakse ja hoolitsetakse vanemate poolt väga. Iseloomult on ta väljaspool koduseinu tagasihoidlik ja arg, käitub väga hästi, märkab teiste laste ebakohast käitumist ja taunib seda, kuna ise ei ole teiste laste suhtes agressiivne. Lapsele võimaldatakse kodus kõike, mida ta soovib (asju?) ning olete üllatunud, et sellele vaatamata käitub poiss oma vanematega vastuvõetamatult , st. mossitab, lööb, muutub tigedaks, jonnib - niipea kui mingi lapse soov või vajadus jääb rahuldamata.
Vanemaid on erisuguseid, oma kasvatusstiili poolest jaotuvad nad enamasti kolmeks: Kasvatusstiilid on järgmised: 1) autoritaarne kasvatusstiil: vanemad on ranged, hindavad oma lastes vaid sõnakuulelikkust. Kasutavad karistusi, hirmutamist, näitavad välja viha ja meelepaha, on ise jäigad ja järeleandmatud, väga kindlad piirangud ja reeglid. Ei arvesta lapse soove ja vajadusi, soojust ja armastust väljendatakse vähe. Kui vanema ja lapse vahel vajaduste vahel tekib konflikt, lahendatakse see nii, et vanem võidab ja laps kaotab. Lapsed kasvavad kartlikeks, kõhklevateks, madala enesehinnanguga, kergesti ärrituvad, äkkvihaga, vaenulik või salakaval, stressitundlik, tusane ja sihitu (konfliktsed ja emotsionaalsete häiretega lapsed).
2) Minnalaskev ehk kõikelubav stiil: kodureeglid selgelt kehtestamata, lapsele antakse järgi alati. Vanemate nõudmised- kord nii, kord naa, puudub järjekindlus nõudmistes. Soojust väljendatakse vähe või mõõdukalt. Vanem peab oma vajadusi tähtsateks, millega võib kaasneda mõningane (mitte tahtlik) hoolimatus. Konflikti puhul võidab laps ja vanem kaotab, sest vanem usub, et on kahjulik lapse vajadustele mitte vastu tulla. Lapsed kalduvad olema impulsiivsed ja/või agressiivsed (hakkavad vastu, puudulik enesekontroll, agressiivne, madala või liiga kõrge eneseusaldusega, nõrk saavutustele orienteeritus, tujukas, impulsiivne ja võimutsev).
Kõige suurem hulk vanemaid pendeldavad nende kahe kasvatusstiili vahel, püüdes nii saavutada kuldset keskteed.
On üpris tavaline, et lapsevanem võib olla kõikelubavat stiili, aga sinnamaani, kus ta mõõt saab täis ja siis käivitub autoritaarne lähenemine (kui heaga ei saa, siis saab halvaga...). Pendel liigub niiöelda ühest äärmusest teise. Mingi aja pärast tajub lapsevanem, et on muutunud liiga karmiks ning tasapisi hakkavad nõudmised taas lõdvenema...kuni sinnamaani, et peres toimub kõik endiselt lapse tahtmist mööda. Rahul pole aga ei lapsevanemad ega lapsed.
Vastand neile kolmele stiilile on: 3) Autoriteetne/kehtestav juhtimisstiil: kindlate reeglite kehtestamine ja nende põhjendamine, lapse vastuvõetamatu käitumise korral annab vanem sellest ausalt ja läbi minasõnumite teada (käitumise hinnanguvaba kirjeldus/kahju mulle/tunded sellega seoses); rõõmu ja rahulolu aus ja selge väljanäitamine/ütlemine lapsele; lapse soovidega arvestamine, aga mitte järeleandmine lapsepoolsele sunnile, lapselt tema arvamuse küsimine, soe, solidaarne suhtumine, koostegemine. Kui tekib konflikt, lahendatakse see kaotajateta võitja-võitja meetodil. Lapsed on rõõmsameelsed, sõbralikud, hea stressitaluvusega, ennast kontrolliv, energiline, avatud uutele olukordadele, sihikindel ja saavutustele orienteeritud.
Lähtuvalt eelpoolkirjeldatust, võiksite oma poja probleemkäitumise ilmnedes (laps vihastub, tusatseb, lööb) vaadata seda kui mingi tema vajadust, mis ei saanud rahuldatud ja tema ebakohane käitumine on teile märgiks sellest. Kuna kuueaastased on juba võimelised end kenasti verbaalselt väljendama, on üks teie võimalus teda aidata - aidata tal aru saada temaga toimuvast, tunnetest, mida mingi olukord temas tekitab ja seda sõnadega väljendama. Löömise asemel. Mossitamise, nutmise vm. käitumise asemel.
Kui lapsel on mure/probleem, saame teda aidata teda kuulates. Selleks sõnastame ümber tema poolt öeldu või kirjeldame tema käitumist (mida näeme). Näiteks: "Sind pahandab, et ma ei saa kohe praegu sinuga mängima tulla. Oled pettunud ja tahad mind lüüa. See on lubamatu, ma saan haiget ja see kurvastab mind väga. " Samuti võib kaasata last koos probleemi lahendama, mõtleme koos, kuidas teha nii, et meil mõlemal oleks hea olla.
Me kõik oleme erinevad lapsevanemad, oma tugevamate ja nõrgemate omaduste ja oskustega - tõhusaid suhtlemisviise, kuidas oma lapsega paremini hakkama saada- saab aga õppida. Oskused, kuidas aidata last, kui temal on mure; kui mina lapsevanemana olen rahulolematu lapse käitumisega; kuidas lahendada koostöös probleeme (võitja-võitja lähenemine)- soovitan osaleda Gordoni perekoolis, kus selliseid universaalseid suhtlemisoskusi õpitakse. Vaadake lähemalt: www.sinamina.ee
