Tere!
Mul on 3 aastane tütar. Loomult väga elav ja temperamentne. Käinud alla aasta lasteaias. Aeg-ajalt avastan kodus (selle poole aasta jookusl 4 korda), et ta on lasteaiast koju toonud liivakastimänguasja, juukseklambri, pisikese mänguasja ja helkurvesti (need on välisukse kõrval kastis). Ta on toonud need ära peos, jopetaskus või kotikesega, milles on tema lõunatudu asjad. Olen küll püüdnud hoolega jälgida ja paaril korral olen palunud tal mänguasja, mis on riidekapis, rühma tagasi viia. Kuid vahest on tema osavam olnud. Ei saa öelda, et ta valiks asju selle järgi, et temal pole või mingid uhked ja peened. Siiani oleme võõrad asjad kenasti rühma tagasi viinud, veel pole sellest kasvatajaga rääkinud. Kuidas käituda sellises olukorras? Kas see on lihsalt 3-aastase teadmatus, kus vajalik pidev selgitustöö, et võõraid asju ei tohi kaasa võtta kuskilt. Otsapidi on ta veel trotsieas, kus "ei tohi" pigem valab õli tulle. Samas on tal olnud juba ammu komme, nii kui suutis asju käes hoida hakata, midagi peos hoida ja sellega siis näpudega mängida, vahest suhu panna.
Tervitades,
Teie 3-aastasel tütrel on komme midagi peos hoida ja sellega siis mängida, vahest suhu pista. Oma kodust olete avastanud tema poolt kaasa toodud võõraid asju. Siiani olete asjad kenasti rühma tagastanud, kuid kasvatajaga pole sellest juttu teinud.
Olen Teiega nõus, et selles trotslikus eas lapse keelemine on keeruline. Siin on küsimus pigem absoluutses keelus, nagu suure noa võtmine, elektripistikusse varda toppimine jms.
Laps kindlasti saab aru Teie minateatest „Mul on piinlik, kui avastan meie kodust võõrad asjad. Sellega ma ei lepi kunagi.“ Kuulake, mis tal endal öelda on. Võid-olla ununes asi taskusse, võib-olla tundus hetlel väga vajalik. Sõnastage kuuldu ümber, nt. „Ma saan aru, et lihtsalt unustasid. Pead selle homme tagasi viima.“ Annate lapsele teada, et mõistate teda, kuid järelandmisi ei tule.
Asjade salaja tagasi viimine pole parim lahendus. Laps võib arvata, et nii võibki teha: võtan kaasa, pärast viin tagasi. Tütrel tuleb lasta oma tegu tunnistada ja siis asi tagastada. Ega see meeldiv protseduur Teilegi pole, aga laps peab kogema oma tegude tagajärgi ise, nii ta õpib. Usun, et kasvataja on professionaalne ning mingit tänitamist ja teo pidevat meelde tuletamist ei järgne. Ammugi mitte Teie poolt.
