Minu mure, probleem siis selles, et kas ja kui palju peaks 5.aastane laps oskama üksinda mängima? Kodus on kasvamas kaks poega, üks saab aasta lõpus viieseks ja teine kaheseks.
Siiamaani olen olnud arusaamisel, et lapsega peab pidevalt tegelema ja olemegi kodus kogu aeg koos mänginud – legodega ehitanud, lauamängud, joonistamine, autodega mängimine, raamatute vaatamine, arvutamine, poemäng jne. Nüüd aga oleme saanud lasteaiast tagasisidet, et tal iseseisev mäng on väga puudulik. Et ei oska midagi ise välja mõelda ja siis kipub teiste lastega riidu minema, kuna tahab teistega koos mängida, aga ei oska ennast piisavalt arusaadavaks teha. Siinkohal olgu mainitud, et kõneareng on tal eakaaslastest aeglasem ja kesisem. Hakkasin siis kodus selle peale mõtlema ja tõepoolest, ega ta meil üksinda ei mängi küll. Senikaua kuni pole tal käest kinni võtnud ja mingit mängu ise välja pakkunud, senikaua ta lihtsalt sihitult kas hüppab, kargab, häälitseb või jookseb mööda korterit ringi. Ja kui tema käest küsida, et mida ta tahaks mängida, siis enamikel kordadel ta ei oska midagi välja pakkuda. Teine probleem on sellega, et kui koos mängime ja mingil hetkel ütlen talle, et „emme läheb teeb nüüd lõunasööki natuke, et sa mängi senikaua ise (või vennaga)“, siis umbes 2 minutit ta jätkab mängu ja siis juba läheb minema, kuskile diivani peale aelema või muudmoodi logelema. Sellest ka minu mure, et kas tõesti ta üldse ei oska/saa ise mängitud? Kas olen ise selle talle sisse harjutanud, pidevalt tema juures olles ja näidates, kuidas mängida erinevaid mänge? Samas ongi, et kui olen proovinud lihtsalt nö kõrvalt vaadata ja lasta tal ise tegutseda ja olla, siis siiamaani olen enne ise vihaseks läinud, kuna ta ei ole mingit tegevust suutnud välja mõelda, vaid on tõepoolest niisama ringi sipelnud, aelenud, lalisenud jne. Ja ma tunnen, et ma ise ei jaksa seda kuulata ja ausalt öeldes, kui kaua siis peaks laskma lapsel ise olla, enne kui sekkun ja talle ise tegevuse välja pakun? Olen lugenud, et tuleb anda lapsele võimalus igavuseks, et siis ta ise fantaseerib ja on leidlik ja saab ise endale mängu välja mõelda, aga kui poole tunniga ei ole midagi välja mõeldud, siis tavaliselt minu kannatus katkeb, sest ma ei jaksa seda siplemist ja häälitsemist vaadata/kuulata.
Nüüd minu küsimus ongi, et kuidas edasi tegutseda? Kuidas suunata teda iseseisvamalt rohkem aega veetma, mängima või kas see üldse võimalik ja isegi vajalik on? Nagu eespool mainitud, siis kodus ka 2.aastane vend, kellega ju niikuinii mängime koos või mängivad poisid omavahel, et kas siis peaksin hakkama suuremat last oma tuppa suunama ja üksinda olema? Samas olgu öeldud, et väiksem ju nagunii suurema sabas kogu aeg ja tahab temaga koos olla, et sellist omaette aega kunstlikult tekitada oleks isegi väga raske. Ja endale tundub kuidagi imelik mõte sellest, et saata suurem poiss näiteks üles korrusele enda tuppa ja siis ise väiksemaga all mängida. Olgu lõppu veel mainitud, et poistevahelised suhted on väga head, ei ole probleeme asjade jagamisega, mängimisega vmt.
Ehk on mõtteid/ideid, mida tegema peaks või millele tähelepanu pöörama?
Nii võib olla küll, et poiss, kes on harjunud kõike koos tegema, teab, et ikka keegi teine algatab tegevusi, on raskustes ise asju välja mõtlema ja omaette tegutsemisel. 5-aastased muidugi ongi piisavalt sotsiaalsed ja eelistavad koostegutsemist, kuid saan aru nii, et teie mure seisneb selles, et tal ei ole piisaval püsivust keskenduda, kui jääb omaette, ega loovust midagi ise välja pakkuda.
Olete talle pakkunud palju aktiivseid koostegutsemisi, mis on igati tervitatav. Loodetavasti annab see talle ka häid kogemusi, mida ta näiteks võiks osata rakendada väikevennaga mängides.
Sunni ja survega teda üksi mängima panna ei anna ilmselt seda tulemust, mida ootate. Poiss võib tõlgendada seda kui tõrjumist või karistust. Omaette olemine võib küll anda nö ruumi ja võimalusi leidlikkuse ja initsiatiivi arenduseks, kuid seda ikka siis, kui ta ei pea selle vastu võitlema või hirmul olema. Niisiis, küsimus on pigem selles, kuidas soosida, et poiss suudaks ja tahaks ka omaette olla ja algutusi üles näidata, mitte niivõrd selles, kuidas teda selleks käsukorras sundida.
Jälgige esialgu väikseidki vihjeid, mis annavad märku sellest, et poisil on oma idee või arvamus. Kas on midagi, mida ta ise siiski välja pakub ja mida on valmis ise algatama. Kui teetegi midagi koos, siis julgustage teda väljendama, kuidas üht või teist asja võiks teha. Kui ta ei tea, siis ärge kiirustage tema eest mõtlema, vaid andke talle aega. Öelge, et on tema kord väljamõelda või arvata. Need võivad olla pisiasjad, mis samuti toimivad. Näitkes kas teha legodest auto või maja, kas joonistada või voolida, kas täna loeme seda või teist raamatut jne. Jälgige, et te ei seletaks palju ette, kuidas midagi parem teha oleks või milline miski asi peaks välja nägema. Vahel võib lasta tal ise mõnes mängus reeglid välja mõelda. Väikevennaga mängimisel on tal ilmselt ka rohkem võimalusi ise midagi välja mõelda ja algatada.
Andke niiöelda mõtlemis- ja tegutsemisruumi igas asjas. Tasapisi jätke teda omaette millegi kallal tegutsema, taanduge ning püüdke minimaalselt sekkuda. Teie osalus võiks olla pigem märkamatu, kuid ilmselt ikka ka vajalik, vähemalt sel määral, et poisi enda huvi konkreetse tegevuse juures ei katkeks ja ta ise hakkas rõõmu tundma isetegemistest. Kasu poleks sellest, et laskuksite nüüd teise äärmusesse ja annakste talle signaali, et nüüd te enam temaga ei tegele ja vaadaku ise, kuidas endale tegevust leiab. Ikka samm-haaval, sest tema ise peab hakkam tundma omaalgatusest rõõmu, see peaks talle pakkuma eduelamust.
Vältima peaks pidevaid meeldetuletusi, et sa pead oma toas olema või vihjeid selle kohta, nagu ta ei saaks ise mingi tegevusega hakkama.
Kui kõneareng kipub olema praegu aeglane, siis jälgige, et te tema enda eest liialt palju ette ei mõtle ega väljenda. Lugege raamatuid ja paluge tal rääkida, mis ta loetust arvab, kuidas aru said jne. Samuti muude tegevuste juures, andke talle võimalusi eneseväljendusteks ja olge ise aktiivne kuulaja. Näiteks alustades nii: paistab, et sulle meeldiks see mäng.... ; sa valisid selle asja ...; sa oled joonistanud pildile..... . Julgustage teda rääkima lasteaias toimuvast, kuidas tal enda arvates läks, mida koges, mis meeldis jne. Sel viisil alustades jääb ruumi tema väljendusteks. Esialgu võib ta küll olla napisõnaline, kuid peaaegu võib ta anda rohkem sisulisi vastuseid ning see on võimalus ka keelearenguks. Eneseväljendusoskus on kindlasti oluline lapse üldises arengus, tema enesetundes ja loovuses.
Igas tema ettevõtmises on kindlasti ka seda, mida ta tahaks teiega jagada ja teie mõistmine on talle toetav ja julgutuv. Seeläbi tunnetaks ta rohkem ka rõõmu isetegemistest.
