Meie peres kasvab ainsa lapsena 1,5 a tüdruk, kes on väga hakkaja, rõõmsameelne ja jutukas, kuid kes kardab kõiki inimesi, kui nad tulevad lähemale kui paar meetrit.
Väljas jalutamas käies korrutab laps sageli: "Emme, emme," ja "Emme opa." Ta jutustab ise möödujatega, kes sageli imestavad, et ta nii palju sõnu oskab, aga kui nad lähenevad kasvõi mööda minekuks, siis tüdruk jookseb minu juurde ja klammerdub kõvasti. Kui keegi ulatab käe, et tere öelda või midagi kingituseks anda, hakkab ta täiesti paaniliselt nutma. Riidesse panna ja sülle võtta tohin teda ainult mina, ema. Eriti võõras kohas. Kodus lepib vahel ka isa ja tädiga.
Tüdruk on beebist peale teinud väga valjuhäälset kisa oma vanaemade ja vanavanaemade peale, kes teda ainsa lapselapsena alati pikema jututa sülle krabasid ja tema nutu peale ütlesid, et ei ole midagi, ära nuta, kuss, kuss. Selline käitumine ei ole muutnud. Laps nutab hirmunult ja vanaema ütleb, et: "Ei ole midagi." Mina sellega ei nõustu, ma ei usu, et laps nutaks niimoodi, kui midagi ei ole.
Probleemid on tekkinud sugulastega, kes ootavad meil külla, aga laps nutab seal paaniliselt. Mind süüdistatakse ära hellitamises, samas ma näen, et laps kardab. Olen ise kodune ja pakun lapsele palju lähedust, igapäevaselt käime mänguväljakutel ja iganädalaselt ujumas. Laps on rõõmus ja tragi seni, kuni keegi talle kasvõi otsa vaatab. Ujumistreener on ka meie pärast mures, suhtleb lapsega nii, et ei vaata talle otsa. Treener, kes peab loenguid väikelaste arengu teemadel, soovitas üldse lapsega mitte külla minna ega kellelegi sülle anda. Samas ei taha olla mina see paha ema, kes last suguvõsast eemale hoiab. Tütart ma enne 2,5 kuni 3 aastat lasteaeda panna ei kavatse ja kellelegi hoida ka ei vii. Ma ei tea, kas see on õige lähenemine või mida selles olukorras teha.
Lapsed hakkavad võõrastama, tundmatuid nägusid, hääli pelgama veidi peale poole aastaseks saamist. Sellega kaasneb enda näo peitmine, emme sülle kippumine, nutt jms. Enam ei reageerita rõõmsa lalina ja naeratusega igaühele. Mida suuremaks saadakse, seda selgemaks muutub, kes on oma ja turvaline, ema läheduse ja kaasneva kindlustunde otsimine pigem süveneb. 1,5-aastane vajab ema lähendust heaks enesetundeks täiesti uuel moel ja vaid siis, kui ta ei pea tundma hirmu tema kadumise pärast, on ta valmis avastama maailma, tutvuma teiste inimestega. Võib olla ka nii, et laps näitkes 10-kuuselt nõustus jääma mõneks ajaks hoidjaga, olema vanaema süles, sööma koos isaga, kuid hakkab tõrkuma 1,5-aastaselt. Sageli muutuvad nad just selles vanuses eriti nõudlikuks ja klammerduvaks. Ta vajab ema osalemist kõiges ning satub paanikasse, kui teda püütakse salaja ära petta. Sellega ei ole mõtet võidelda. Ta lihtsalt vajab kindlustunnet ja kui ta kogeb, et emme on olemas, ei pea ta paaniliselt kartma, teda kontrollima, siis möödub see aeg ka kiirmini ja valutumalt. Ta tuleb oma võimaliku hirmuga teiste inimeste eest toime kergemini siis, kui talle ei avaldata survet, ei sunnita, ei noomita selle eest. Kuna usaldus ja turvatunne on lapse baasiline vajadus, siis ei ole kasu ka tema nö dresseerimisest, iga hinna eest võõrutades soovist emme läheduses olla.
Kui aga kardate teist äärmust, mis tähendaks, et ema ise aitab kuidagi kaasa lapse enda küllge klammerdumisele, siis see oht on muidugi ka olemas. Selleks on hea, kui ema ei püüa ise mingil moel takistada lapse initsiatiivi tutvumisel võõratega, uudishimu ja aktiivsust. Ei püüa pidevalt tema eest suhelda. Kui ema ise on liialt ärev, mures ja ettevaatlik, siis see võib kanduda ka lapsele. Seega andke võimalusi lapsele ise veidi eemalduda, ärge rutake tema eest kõike ära tegema, teda pidevalt hoiatades, mis võib juhtuda. Olge olemas, kui ta ta teid vajab, vältige talle sisendamast, et ta on kartlik või abitu. Kui võõras läheneb ja laps poeb teie juurde peitu, siis las ta olla, kuid ärge tema reaktsioonile erillist tähelepanu samuti pöörake. Kuna laps on vastuvõtlik kõigele, siis vältige lapse käitumist ka kommenteerimast, oma last araks nimetamat või kuidagi teda teiste ees välja vabandada. Las ta väljendab, mida ta vajab, kas sülle või peitu. Kui ta kogeb, et võib seda teha ja keegi ei mõista teda hukka, siis on ta kiiremini valmis tutvuma kõige uue ja võõraga. Tal on kindlasti kergem tutvuda uute inimestega näitkes omas kodus, ema või isa juuresolekul, ükshaaval ja talle sobival viisil (näiteks läbi mängu või mõne tegevusi). Tal võiks olla võimalus eemalt enne vaadata, seejärel ise läheneda ja vajadusel uuesti ära minna. Enamasti on lapsed piisavalt uudishimulikud, et jälle läheneda, kui nad veenduvad nö ohutuses ja selles, et asjad toimuvad ka nende enda nö kontrolli all.
Mis puutub sugulastesse, siis ka neil on õigus oma arvamusele, kuid te ei pea sellega nõustuma. Oleks muidugi kahju, kui peaksite neile midagi tõetama või nende meele järgi olema, et hoida häid suhteid. Teil on ju õigus seada lapse huvid ettepoole ja usaldada oma vaistu. Loodetavasti on see probleem mööduv. Teie ju tunnete ja teate oma last kõige paremini. Lapsed aga on erinevad. Kõige tähtsam on see, et teie laps on üldiselt rõõmus ja aktiivne.
