Meie 6-aastasel tütrel on suhteliselt madal enesehinnang. Oleme teda igati julgustanud ja omast arust toetanud, ent tundub, et mingi vale tehnikaga. Milles ebakindlus ilmneb? Kõige selgemalt on näha see selles, et ta ei ole endaga rahul, talle ei meeldi see tüdruk keda ta hetkel näeb peeglist ( tegemist on imeilusa tüdrukuga), talle tundub, et kõik on kinni riietes ja kui ta printsessikleiti või midagi sädelevat ei kanna siis on ta KOLE, hästi kole ja see teeb ta vihaseks. Me oleme rääkinud, et riietuse järgi ei vali ükski sõber teda oma sõbraks, vaid selleks on muud põhjused, ent järgmiseks korraks on see teema taas üleval. Muidu ma saaksin aru, et ongi printsessiiga vms, ent ma näen, et ta on oma identiteediga seal nii kinni ja see tekitab talle ängi. Samuti läheb ta ülivihaseks kui talle tundub, et keegi naerab tema üle. Sageli on koduses olukorras tehtud temapoolne nali ( lapse sõnakasutus) ja me vanematena naerame ja ütleme talle et me naerame ta nalja mitte tema üle, ent ta läheb kohe hästi pingesse ja vihaseks ja võib ka lüüa.
Nüüd on majas ka väike beebi ja lisandunud on ka päris suur ebakindlus oma tütrerolli osas. Ta ei ole nõus oma toas enam magama, sest talle tundub, et ta on jäetud sinna üksi ja tuba on kuidagi karistus, sest vanemad ja beebi magavad ühes toas ja temal ei ole kedagi, kellega koos magada. Ta on kade väikevenna peale ja meie kui vanemate peale, et saame koos magada. Looma me ei saa talle võtta, kuna ta on allergik ja ta ei ole ka veel looma jaoks küps. Tema suur armastus on hobused ja sageli ehmatab mind pisut see jutt, et ta igatseb inimese asemel olla hobune, sest hobune elab vabaduses ja ta on niii ilus. Ma näen ja tunnen, et nagu mingi deemon on lapses sees ja ta ei sa sellest vabaks. Ta on hästi pinges ( ka tema lihased) ja emotsionaalselt väga häiritud. Kogu aeg on nagu sütiku otsas.
Soovin väga teda toetada, ent siiani ilmselt olen ka ise katseeksitus meetodil olnud ebakindel lapsevanem. Vahel ajab mind see meeletu negatiivus ( et ma ei saa, ma ei oska, ma ei suuda, ma ei taha, kõik on nõme, teised on süüdi jne) väga närvi ja ma ei suuda teda rahustada. Tean et see on vale, sest mina peangi olema see, kes teda rahustab. Tean, et ta on andkes, üliemotsionaalne ja oma ea kohta väga tark tüdruk ( seda on meile öeldud), ma soovin talle pakkuda maksimaalselt tuge ja õiget toetust, et ta saaks endaga paremini sõbraks. Sest usun, et siis kaob ka vähehaaval negatiivsus ja vihahood.
See tundub olevat nii suur teema, et äkki peaksin tulema kontsultatsioonile?
Olete juba mõnda aega olnud kipus tütre enesehinnanguga, tema negatiivsuse ja rahulolematusega. Püüate küll temas positiivsust kujundada ja tunnustada ilma välimusele viitamata, kuid ometi on ta võtnud pähe, et ta ei meeldi endale, ta pole rahul sellega, mida peeglist näeb.
Armukadedus väikevenna pärat pole ka väheoluline. Kuigi tüdruku ebakindlus ja vihastumised ilmnesid ka enne, siis beebi, kes saab palju vanemate tähelepanu, on kindlasti ohtlik konkurent. Aga siiski, pole väikevend probleemi põhjus, vaid peamine on ikka tüdrku arusaamad iseendast, tema enesetunne. Kui tüdruk reageerib oma toas üksiolemisele nagu karistusele, siis ilmselt seostab ta üksiolemist tõrjumisena, sh ka hinnanguna endale.
Saan aru, et olete palju püüdnud teda rahustada, lohutada, julgustada, veenda, kuid see pole aidanud. Võib ju olla, et ta vajab lisaks julgustamisele ja seletustele teistsuguseid kinnitusi, et temaga tahetakse koos olla, et ta on tunnustatud, et temast hoolitakse ja ta saab hakkama.
Võimalik, et enne vajab kindlustunnet, et ta võib ka nii tunda nagu praegu tunneb. Sageli selleks, et suuta endas üles leida ressurss millekski uueks, vajatakse mõistmist just sellele minale, kellena hetkel end tuntakse, isegi kui see näib teistele nö vale, ebaadekvaatne, liialdatud. Näiteks ei aita ju kurbusest ja ebaõnnestumisest üle see, kui kaaslased väidavad, et ei peaks olema kurb ja ebaedu korral pole vaja olla pettunud. Pigem kogeme mõistmist ja tuge, kui meid ei püüta veenda, et me peaksime teisiti tundma, vaid me saame tunda ja kurta just seda, mida tunneme. Siin tuleb appi hea kuulamisoskus. Teie näitel võiks proovida lihtsalt peegeldada tütre enesetunnet: sulle ei meeldi see kleit; sa kardad, et sõbrad ei võta sind mängu; oled kurb, kui pead üksi oma tuppa jääma; sa tahaksid, et oleksime rohkem sinuga koos jne. Kuulamine ei tähenda, et te peaksite temaga nõustuma ja kõike soove täitma. See, mida peegeldate võib olla teie arvamusega vastuolus, kuid ometi mõjub see teisele just mõistmise ja usalduse kaudu.
Veel võiks jälgida, kuidas ise suhtute välimusse, riietesse, mida kiidate-laidate inimeste juures jne. Kui end riidesse panete, kuidas see toimub? Milliseid hinnaguid väljendate enda ja teiste kohta? Jälgige, et mõnda aega ei oleks teie peres liialt teemaks üldse riiete ja välimusega seonduv. Ka liialt rõhutamine, et see pole üldse tähtis, võiks praegu tahaplaanile jääda. Pigem võtke tütrega midagi toredat ette, et ta kogeks, et tema ise on tõepoolest tähtis. Määrav on just emotsionaalne seotus, nende jagamine, kooskogemine. Andke tagasisdet selle kohta, mille üle rõõmustate.
Ilmselt olete püüdnudki teada tunnustada. Kirjutate, et tüdruku pessimism on justkui kõikevaldav: „ei saa, ei oska, kõik on nõme, teised on süüdi“. Oletan, et siingi ei aitaks sugugi, kui ütleteksite, et ta ei peaks nii rääkima. Jälle võib olla kasu sellest, kui lihtsalt kuulate ta ära. Võimalik, et tüdruk tunnetab, et temalt oodatakse palju, et ta peab kogu aeg ja veel rohkem tubli olema, et tal on arusaam, et ta peab heakskiidu ja armastuse ära teenima, kuid see käib talle ülejõu. Sel juhul oleks hea, kui ta vabaneks ülinõundlikkusest enda suhtes ega kogeks seda ka teistelt. Ta peaks saama lihtsalt olla ja teha, mis talle meeldib ja et ka see teeb teile rõõmu.
Lõpuks lisan, et jälgige, et teie julgustuses ja toetamises ei oleks hinnanguid tema enda kohta, ka positiivseid. See toidab tema ülinõudlikkust ja seeläbi ka küündimatust, et ta ei suuda olla piisavalt tubli. Jagage positiivset tagasisidet mina-keele kaudu ja lihtsate asjade kohta (mul on hea meel, et sul oli täna lõbus; mulle meeldib sinuga koos mängida vms.).
Kui mure aga siiski jätkub, siis loomulikult tasub pöörduda ka psühholoogi poole. Lapse hea enesetunne on ju väga tähtis.
