Tere!
Olen väga mures oma just kahe aastaseks saanud tütre päras. Viimasel ajal on aina suurenemas nuttu (lausa karjumise) hood. Need algavad enamasti täiesti nn tühjast kohas. Näiteid tooma hakates läheks liiga pikale. Vahest siis üks. Täna hakkasime sööma. Ees olid puder ja piim. Ta armastb neid. Eriti piima. Võtab tassi ja hakkab tasakesi vinguma. Paneb tassi ära. Võtab lusika ja sama. Suhu ei jõua midagi ja nii 20 min. Lõpuks ütlesin, et pole midagi, kui ei taha aga nüüd aeg magama minna. JA nii see TAHAN EI TAHA "mäng" kestis. Ma ju nägin, et ta tahtis süüa. Samas ei teinud seda.
Teine näide siiski ka. Laua ümber on kuus tooli. Ma istun õhele neist. Lapse arvates ilmselt just nagu "vale" tool ja kohe hakkab kõik peale. Ja see kestab ikka pikalt see karjumine. Kuni hingetuks.
Tahaksin teda lohutada, kallistada. tema aga ei lase end üldse puutuda. Lihtsalt karjub pikali maas ja on nagu omas maailmas. Olen ta siis rahule jätnu (karjuma jätnud), sest kontakti ei saa. Püüan talle asju rahulikult selgitada. Aga sellest pole kasu.
Olen mures, et kas tal võib tervisega mingeid probleeme olla. Muidu on ta väga rõõmus ja seltsiv laps. Väga abivalmis. Meil on üsna stabiilne päevakava. Käime palju õues mängime ja teeme koos kodutöid. See kõik meeldib talle.
Tunnen, et endal on mõistus täitsa otsas. Olen ühe tütre tüisealiseks kasvatanud. Aga sellised mured on mul esmakordselt.
Tänan!
Väga murelik ema
Olete mures, kuna vanema lapse kasvamisest te ei mäleta selliseid nutuhooge. Te ei saa aru, milles on lapsel probleem ning laps ei lase end lohutada ka. Kuna nähtavat ja mõistetavat põhjust lapse nutul ei ole, siis arvate, et äkki on tegu mingi terviseprobleemiga. Saan aru, et üldiselt on lapsega kõik hästi ja kodune elu stabiilne.
Lapsed (ka ühe pere lapsed) on tõesti tihti väga erinevad. Võib isegi öelda, et iga vanem on iga päev esimest korda just selle ja selles vanuses lapse vanem. Varasemad kogemuse võivad anda teatud asjades kindluse, kuid alati on olukordi ja käitumisi, mis on enneolematud. Muidugi võite ka perearstiga konsulteerid, sest vahel võib olla ka füüsilisi põhjusi, miks laps on mõnda aega nutusem. Näiteks soor või villid suus võivad mõjutada söömist. Kuid sain aru, et nutmist esineb erinevates olukordades, mistõttu võib arvata, et põhjus on milleski muus.
Tegemist võib olla arenguliselt lapse jaoks väga keerulise ajaga. Umbes 2-3 aastaselt hakkab lapse mina-arengus toimuma oluline muutus. Laps hakkab psühholoogiliselt eralduma emast. Ema ei ole enam ainult lapse vajaduste rahuldaja, vaid muutub eraldi isikuks, kellel on omad huvid, tunded, vajadused ja eelistused. Eraldumine on lapse jaoks tihti suurt segadust tekitav – põnev ja hirmutav samaaegselt. Lapsel pole ju veel kogemusi, kuid tema sees hakkab ärkama TAHE. Nii võivadki tulla tahan/ei taha võitlused nii vanematega kui ka lapse enda sees.
Selles vanuses lapse vanematel on vaja erakordselt palju kannatust, sest lapsega võidelda ei tasu. Teatud olukordades tuleb vanemal end kehtestada ja seejärel võtta vastu lapse tunded, mis võivad ulatuda oma intensiivsuselt äärmusest äärmusesse. Laps peaks saama kogemuse, et ema armastab ka siis kui lapsel on tugevad tunded. Last ei ole vaja üksi jätta. Kindlasti ei ole vaja jonni pärast karistada, sest laps on ise ka sel ajal hädas ja segaduses. Lapsed ei tee seda meelega, see on psühholoogiliselt keeruline arenguetapp. Teatud olukordi õpib ema ka ennetama.
Nutuhoogudele ja jonnile ei tasu pöörata liigset tähelepanu – need mööduvad mõne aja (aasta) pärast iseenesest. Kindlasti tasub lapsel pakkuda tuge ja ta sülle võtta, kui ta ise selleks valmis on. Jonni ajal on tavaline, et laps kaotab kontakti ümbritsevaga ning ei soovi lohutust. Sel juhul võite olla lapse lähedal, kuid oodata ära nutuhoo vaibumise. Kui laps on nõus süles olema, siis võib lasta ka süles nutta. Kui tunnete ise tugevaid tundeid, siis ei pea neid lapse eest varjama. Lapsel on turvaline näha, et ka emal on vahel tunded ning mingid asjad, mis häirivad. Oluline on mitte süüdistada ega hinnanguid anda, sest see alavääristab ja mõjub arengule häirivalt.
Selleks, et vanem jaksaks nutuhoogudega piisavalt rahulikult toime tulla, tuleb hoolitseda oma une ja muude vajaduste eest. Kui tunnete, et väsimus või tüdimus hakkab kasvama, siis leidke võimalus olla omaette või enda jaoks heas seltskonnas ning tehke midagi, mis tõstab teie tuju ning laeb patareisid. Oluline on selles vanuses lapse kõrvalt leida aega ka oma paarisuhtega tegelemiseks – ka see annab energiat, et kannatlikumaks jääda.
Lugeda soovitan Gertrud Teuseni „Jonniiga“ ja Aletha Solteri „Nutt ja jonnihood“.
