Tere
Kui laps sai ca 6 kuuseks,siis esijalgu tekkis tal komme mudida mul rindasid,mida ma keelasin.Natuke vanemaks saades hakkas ta mudima mu kaelakonti,sest talle meeldis,kuidas nahk kondi peal liigub ja tegi seda igakord kui ära väsis.Nüüd on laps 1,4 kuune ja meeleheitlikult mudib igal võimalusel mu kaenlaaluseid.eriti magama jäädes ja ka siis kui minu juurde või kõrvale istub,keelan teda iga kord,püüan selgitada et nii ei tohi,aga mulle tundub et see mudimine läheb ainult hullemaks.Samas isa ega kedagi teist ta mudida ei soovi.Ainult mind,ei oska enam midagi teha
Puutekontaktis olemine on üks baasilisemaid inimlikke vajadusi. Vajadus kogeda teise inimese lähedust, soojust, lõhna ja sellest tulenev heaolu- ja turvatunne on meiega kaasas juba ürgsete esivanemate ajast.
On täheldatud, et väikelaps, kes ei koge kontakti- puudutusi ja hellitusi, võib surra. Isegi kui teda muidu toidetakse ja kasitakse.
Uuringud lapse emotsionaalsest arengust toovad esile, et kui väikelapsed saavad kaua vanematepoolse puutekontakti ja hellituste osaliseks, areneb välja rahumeelne, optimistlik, seksuaalselt arenenud isiksus ja turvaline käitumismall, - teisalt kui lapsed varakult puutekontaktist ning esmastest hellitus- ja turvareaktsioonidest võõrutatakse, võib kohata agressiivsust, seksuaalset primitivismi ja muud sellist.
Kirjutate, et teie lapsel tekkis harjumus puudatada/mudida teie rindu umbes poole aasta vanuselt, mõni aeg hiljem liikusid puudutused kaela piirkonda, nüüdseks on tekkinud harjumus ja vajadus mudida teie kaenlaaluseid (!)- kui istub teie süles/juures ja eriti magamapanekul. Olete sellest käitumisest häiritud, see ei meeldi teile ning olete püüdnud olukorda lahendada last keelates - mis ei ole aga tulemusi andnud, pigem on käitumine hullemaks läinud.
Võite mõelda, mis toimus teie peres, kui laps sai poole aastaseks? Võimalik, et hakkasite last rinnast võõrutama (rinnast toitmine ei ole lihtsalt toitmise akt- sel ajal kogevad nii ema kui laps tihedat kontakti, koosolemist ning laps saab lisaks toidule "emotsionaalset toitu"- ema soe pilk, naeratus, hääl, keha, lõhn- need annavad lapsele kogemuse heaolust ja tingimusteta armastusest); või toimus mingi sündmus teie või teie mehe elus (töö, tervise, suhete vallas jne.), mis tõstis peres stressi fooni kõrgemaks ja tingis lapses suurema lähedus- ja turvalisusvajaduse- mille rahuldamiseks otsib teiega suuremat kehalist kontakti.
Väga tavaline on, et lapse ebakohane või häiriv käitumine on lihtsalt mingi tema rahuldamata vajaduse väljendus. Väikelaps ei oska end veel sõnadega väljendada, ta seisab enda eest käitudes mingil moel (näiteks: nutab, keeldub toidust, ajab käed püsti ja õõtsutab ennast, ...mudib ema kaenlaalust) - saate aru, mida silmas pean?
Lapse keelamine ja temaga pahandamine ei ole antud olukorras kõige mõistlikum, see annab talle sõnumi, et on halb ja sobimatu- aga ta ei oska teisiti oma vajduse rahuldamisega toime tulla...ning mõjub lapse enesehinnangut kahjustavalt ning ka teie omavahelisele suhtele ei tule see kasuks - kaduda võib usaldus.
Mida siis teha? Võite mõelda, milline puudutus oleks teie jaoks vastuvõetav (näiteks: käest hoidmine magamapanekul?) ja lapsele rahulikult ja häält tõstmata ning süüdistamata (!) rääkida, milleks teile ei meeldi, kui ta teie kaenlaaluseid mudib (kõdi?) ja öelda, et..." ma saan aru, sulle meeldib minu lähedal olla ja mind katsuda, see teeb sulle hea tunde...mõtleme koos, kuidas oleks sul hea tuttu jääda ja minul ka!". Usutavasti tuleb teil seda rääkida korduvalt. : )
Kindlasti võiks kaasata isa lapsega tegelema. Isadel on lapse kognitiivse, keelelise, sotsiaalse ja emotsionaalse arengu üle märkimisväärne mõju. Uuringud näitavad, et isade toetus on positiivset seotud emotsionaalse regulatsiooniga just teisel eluaastal. Sotsiaalse ja emotsionaalse arengu poolest loeb isade toetus vaid varajasematel eluaastatel- seetõttu on isad asendamatud oma lastega tegelejad.
