Tere
Ma ei tea kohe, millest alustada aga proovin siis algusest.
Meie peres kasvab 11 a poeg. Jäin temaga kahekesi, kui ta oli 4 aastane. Ta on olnud raske iseloomuga laps, või noh, pigem raske elu olnud nii väikeselt, sest isa läks ära ja suhted isaga on küll olemas kuid väga harvad.
Neli aastat tagasi sain tuttavaks oma praeguse mehega, kellega meil on 8 kuune beebi. Vanem poeg on väikese vennaga juba väga harjunud, hoiab teda vabatahtlikult, mängib temaga ja teeb nalja beebile. Väikesele vennale see ka väga meeldib.
Aga probleem siis seisneb suurema poisi käitumises, arvatavasti on tal madal enesehinnang, tal on olnud esimesest klassist peale koolis probleeme klassijuhatajaga, kes valis välja need "pahad poisid" ja oli nendega väga kuri ja isegi võiks öelda alandav. Olen ise lihtsalt selle õpetajaga palju kohtunud ja ilmselt tema aja õpetajate jaoks ongi nii, et poisid ongi kurjast. No vähemalt sellele õpetajale oli see nii. Ja ka kodus olen ma ise palju vigu teinud, olin päris noor, kui sain emaks ja üksi aastaid poja kasvatamine oli ka mu jaoks päris raske, olla nii isa kui ema eest. Kedagi, kelle käest head nõu küsida, ka polnud. Olen oma enda ema mallis kinni ja minu lapsepõlve mälestused pole nii head selles osas.
Loen praegu head raamatut "Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut" See on tõesti väga hea ja õpetlik raamat. Kuid hetkel on kriis käes ja olen päris hädas. Nimelt on pojal tekkinud juba neljandas klassis üks tüdruk, kes talle meeldib. Paraku on aga tegemist tüdrukuga, kellel aga paraku on täna üks ja homme teine noormees. Mina sain asjale jälile nö nuhkides ja poeg sellest ei tea. Ma nimelt tegin talle kunagi e-maili aadressi ja tean tema paroole. Ta ise seda ilmselt ei kasutagi aga sinna tulevad sõnumid, mida ta kirjutab kellegagi Facebookis. Ja avastasingi sellekaudu kirjavahetuse selle tüdrukuga. Eelmisel aastal oli veel kõik hästi, käis jutt armastusest ja tüdruk käis poisile koguaeg peale, et viimane ikka tihedamini talle kirjutaks ja kahtles, kas poiss ikka armastab teda, kuna ei olnud nii tihti Facebookis. Siis tuli suvi vahele, kus nad eriti ei suhelnud. Ja nüüd, septembri algul oligi tüdruk juba leidnud uue poisi. Kohe ta seda siis ilmselt minu pojale ei öelnud aga kui me nägime kodus, et tema käitumine on muutunud agressiivsemaks, et ta ärritub kergemini ja on rahutu, siis aimasin, et midagi on teoksil. Ja nii oligi. Tüdruik jättis ta maha, minu poeg anus teda tagasi. Ilmselt on poiss seda tüüpi, kel millestki ja kellestki raske lahti lasta. Kindlasti on see sügaval sisimas seotud ka isa lahku minekuga jms. Aga minu küsimus on, mida ma peaks tegema? Kuidas teda aidata? Nüüd on loosse segatud ka tüdruku uus poiss, kes kirjutab väga kohutavaid sõnumeid mu pojale, ja mis kõige hullem, mu poeg vastab samaga. Kasutusel on selline sõnavara, millest mul polnud aimugi, et ta oskab selliseid sõnu kasutada, et ta võiks teada üldse sellistest sõnadest. Ilmselt ei tea ta tähendust aga ei ole enam selleski kindel. Ma saan aru, et niimoodi, virtuaalselt ollakse julgemad ütlema asju, mis ajavad vihale aga kas ma saan olla kindel, et see ei kandu üle reaalsusesse ja et tulebki esimene kaklus? Kuidas seda siiski ära hoida? Plaanime mehega minna ka nõustaja juurde, enne kui pojaga sellest räägime. Ma ei tahaks, et ta teaks, et temaprivaatsust olen rikkunud ja tema järgi luuranud. Samas ma ei saa ka ju lasta sellel juhtuda, et ma ei tea midagi, kellega ta suhtleb või mismoodi lood on. Teen seda selleks, et ohtu aimata ja ära hoida kõige hullemat...
Üldiselt ongi poeg väga haavatav, solvub väga kergelt. Tema jaoks on olulised asjad, kui on midagi kätte saanud, mida ihaldab, soovib juba uut. Ja kui seda ei saa nii kiiresti, siis on endast väljas ja vihkab meid ja kogu maailma. Ma olen püüdnud jääda rahulikuks ja saada aru, et ta on juba sellises eas, kus uksed pauguvad ja meeleolu kõigub aga see ei õnnestu ka alati. Me läheme närvi, siis keelame, käseme, määrame karistusi...aga see on vale, ma tean. Näen, et kui temaga rääkida, teda kallistada kui ta nutab, on see palju tõhusam. Isegi kui ta teeb seda homme jälle, et karjub ja märatseb, kui ei saa oma tahtmist siis vähemalt sellel hetkel ta ehk tundis, et ma mõistan teda. Ma ju mõistangi teda muul ajal ka aga lihtsalt on nii raske jääda rahulikuks, kui näed, et ta ei viitsi mitte midagi teha kodus, ei viitsi õppida, ei pea kokulepetest kinni, ei täida oma ülesandeid, ainult nõuab seda, mis parasjagu meeldib ja siis vihastab ja karjub, et vihkab meid, kui ei saa oma tahtmist. Meil on küll reeglid, mis ei ole meie arvates üldse karmid, oleme need koos paika pannud, kokkuleppeid koos temaga teinud. Nüüd ta aga karjub, et need reeglid on nõmedad. Eile oli konkreetselt tüli sellepärast, et ta ei olnud kaks päeva puhastanud kassi liiva, mis on tema ainus ülesanne kodus ja ta ise valis selle. Seepeale teatas mees, et ta ei saa siis küpsist õhtul peale sööki. Poiss vihastas ja karjus, et ta tahab ja kõik. Aga liiva ka ära ei puhastanud...Ühesõnaga tüli eimillestki. Aga ma saan aru, et see on palju sügavam probleem. Kuidas ikkagi aidata? Millest alustada? Mida teha? Küsimusi on palju...ma väga loodan, et saate natukegi nõu anda, niidiotsagi kätte juhatada sest praegu olen küll omadega juba puntras ja ei tea enam, mida teha...
Ühest küljest mõistate suurepäraselt teismelise tormilist hingeelu, kaasnevat sõnavara, protestiavaldusi, kuid teisest küljest on seda ka väga raske taluda, olete justkui tema teisemea probleemide keerisesse sattunud. Mida noormees ka ei teeks, saab ta ilmselt suurepäraselt aru, kui ta on läinud üle piiri, käitunud lubamatult, jätnud kokkuleppeid täitmata. Tal on ilmselt endalgi piinlik, kuid ta peab saama protestida ja end välja elada. Temas on ju olemas see tundlik poiss, kes vajab teie toetust ja kallistusi, kuid ta tahab tunda ka end juba noormehena, kes emme-issita peaks hakkama saama. Ta pole enam väike, aga ka mitte piisavalt suur. See ajab teda lihtsalt marru, paneb uksi paigutama ja vastuoluliselt käituma. On väga oluline, et te jaksaksite olla jätkuvalt mõistev ja mitte võtta tema protestiavaldusi rünnakuna enda vastu. Isegi kui ta nimetab reegleid nõmedaks, vajab ta ometi korrastatud maailma, kindlaid rutiinseid asju, teie järjepidevat nõudlikkust, seda kindlasti heatahtlikul moel. Ta vajab ka osalemist pereasjades ja tunda end aktsepteerituna, tõsiselt võetavana. Loomulikult ei pea te heaks kiitma tegusid, mis on teie arvates lubamatud. Teil on õigus öelda, mis teid pahandab ja mis teile muret teeb.
Isiklikesse asjadesse sekkumine on tõepoolest delikaatne teema. Teie võimalus teda nii tundlikel teemadel aidata on vaid läbi usalduse. Kui teil on hea kontakt ja kui ta seda vajab, siis ta saab teie poole pöörduda. Muidugi olete väga mures, kui teate, et pojal on tõsine konflikt kellegagi. Seejuures on ta saanud haiget olles mahajäetud tütarlapse poolt. Ja ikkagi on teie roll emana peamiselt teda toetada, teda mõista, jätkata kodus tema sõbralikku ja heatahtlikku kohtlemist. Kui ta tunneb, et kodus on kõik korrapärane, heas mõttes rutiinne, pingevaba, siis on tal rohkem jaksu tulla isiklike asjadega toime. Võib ju ka mõelda nii, et varem või hiljem on tähtis osata leppida pettumustega, taluda armukadedust, lahendada keerulisi suheteid ja enda eest seista. Selleks saadakse esimesed kogemused lapsena suhetes vanematega.
Kui teile näib, et poja jaoks on lahtirääkimata teema tema isa lahkumine perest, selle mõju talle, pragune vähene kontakt, siis leidke sobiv hetk, et neil teemadel rääkida. Teismeas muutub eriti oluliseks isade-poega teema, see on enesehinnangu jaoks sageli väga suure tähendusega. Kui olete märganud, et teie poeg liialt palju väärtustab asju ja on üha nõudlikum, siis ei aita ilmselt ei kriitika, mõne asja ilmajätmisega ähvardamine või etteheited, vaid pigem mõelda, mida ta tegelikult vajab ja mida asjade läbi kompenseerib. On see võistlemine kellegagi, enesele meelehea tegemine olles õnnetu suhetes, kellelegi meeldida püüdmine vms. Kõik see räägib jällegi tema enesetundest, eneseväärtutamisest ja vajadusest tunnustuse järele.
Loodetavasti saate nõustamisel neil teemdel põhjalikumalt arutleda.
