Tere!
Minu laps sündis kaasasündinud mõlemapoolse ptoosiga. Kõik muu tundus korras olevat, olime ka aastaseks saamiseni pideva neoroloogilise kontrolli all.
Juba 1,5-aastaselt hakkasid aga meile mõned asjad muret tegema ja lasime end psühholoogile saata, kus jälgiti last 5 minutit ja kuna tema areng oli eakohane ja ta tol päeval võõras ruumis nutma ei hakanud, saadeti meid tagasi ja küsiti, ega hoopis meil - vanematel- probleeme pole, et me oma tervele lapsele mingeid deagnoose külge paneme. Ema hing aga teab, kui lapsega pole kõik korras ja nüüdseks on kõik häirivad asjad süvenenud. Käisime ka üle pika aja lastearsti juures, kes oli kergelt öeldes shokeeritud ja mõistis samuti, et kõik ei ole päris korras. Nimelt on lapse areng (kõne ja muu) täiesti eakohane. Kehalises mõttes on veidi kohmakam, ei oska peale sokkide riideid ära võtta jms, kuid muret teevad järgmised asjad:
1) Põhiliseks mänguks on AUTOD ja nende ritta ladumine. Seda mängu mängib ta päevas mitu tundi . Peale autode ritta ladumise on ta nõus vaid puzzlesid panema ja raamatuid vaatama. Käisime ka külas, kus oli palju autosid ja pärast natukest sõbrannaga jutustamist leidsin mängutoast eest seinast-seinani autode rivi.
2) Ta ei kannata rutiini muutumist ja kiirustamist. Ettearvamatud käigud tekitavad temas suurt protesti.
3) Ta röögib terve tee näiteks siis kui istume KOOS võõrasse autosse. Kuigi ta on mul süles, on situatsioon tema jaoks niivõrd hirmutav, et ta nutab terve tee, kuna ta pole oma issi autos.
4) Pereliikmetele vaatab otsa, aga võõraste ees pöörab kohe pea ära.
5) Söömisega on juba nii hullusti, et lapsel on ainepuudusest jalakrambid. Hetkel on ta kolmandat nädalat nõus sööma vaid pihvi ja küpsist. 2,5-aastat pole ta peale piimasegu olnud nõus sööma ühtegi piimatoodet ega puuvilja (vahepeal siiski mõnda puuvilja oli nõus sööma, nüüd mitte). Soojadest toitudest sõi senini 2-3 toitu, kuid 3 nädalat pole ampsugi võtnud.
6) Ärritub iga väiksema ebaõnnestumise peale. Kui laob torni ja see pikali kukub, viskab kõik klotsid jõuga laiali. Kohe kui ei saa, mida tahab või ei saa millegagi hakkama, viskab esimese ettejuhtuva asja jõuga maha ja röögib.
7) Tal on kiindumisobjetid (üle aasta): tema tekk, lutt, paar pehmet looma ja teatud autod. Nendeta ei lahku ta kodust kuskile. Mõned reeglid olen suutnud püstitada, et näiteks tekki aeda mängima kaasa ei võta ja autosid magama ka ei võta, sest kui ma lasen tal seda teha, siis magab ta nii, et autod on käes, lutt suus, tekk peal, loomad kõrval ja kui miski öösel peaks ära kukkuma, siis on ta paaniliselt üleval ja küsib kõiki asju. Emotsioonid käivad laest lakke. Kas on üliaktiivne (mängutoas jookseb ringi nagu 7-aastased, üleni higine) või on suures frustatsioonis väikeste asjade peale.
Kuna olen palju uurimistööd teinud ja mul on elu aja jooksul ka enda kohta palju küsimusi olnud, siis olen enam kui kindel, et ka mul võib sama sündroom olla (ka minu emal -lapse vanaemal pole vaimse poolega kõik korras). Ise olen elus väga edukas , koolis õppisin 5-tele, oman head töökohta ja olen väga hea analüüsimisvõimega inimene. Paljudes asjadest /hirmudest/sundkäitumistest olen nüüdseks välja kasvanud, kuid siiani on järgmised probleemid:
1) orienteerumisvõime puudumine
2) nägude meeldejätmine oli üliraske
3) ma ei oska teha (aeroobseid) liigutusi järele, mida mulle ette näidatakse
4) raske on inimestele silma vaadata
5) ei oska oma kätega midagi peale hakata, kui kõnnin, siis mõtlen pidevalt, kuidas neid liigutada
6) väiksena oli palju sundmõtteid ja tegevusi (uste lukustamine jne)
7)nagu ka paljudel aspergeridel, on ka mul suured anded.
Tunnuseid on meil mõlemil kindlasti veel, hetkel ei tule kõik meelde. Arst saatis meid uuesti psühholoogi ja neoroloogi juurde, kuid aspergeri sündroomi ei deagnoosita enne 4-ndat eluaastat ja meid on juba mitu korda ära saadetud ja öeldud, et laps on terve. Meisse suhtuti halvasti, et me üldse julgesime ise midagi kahtlustada ja "deagnoose panna". Samas rõhutatakse, et aspergeri sündroomi varajane avastamine on väga tähtis, et vanem oskaks õigesti käituda.
Kas teie arvates peaksin ma asja edasi uurima või on mu laps terve?
Saan aru, et olete oma lapse käitumist jälgides ja aspergeri sündroomi kohta infot lugedes leidnud palju sarnasusi. Leiate, et ka teil endal on mitmeid aspergeri sündroomi tunnusjooni. Kuna olete teadlik, et aspergeri sündroomi puhul tuleb kasuks, kui vanem võimalikult vara oskab oma last õigel viisil toetada. Tundub, et olete pettunud arstides ja teistes spetsialistides, kes ei ole teie muret tõsiselt võtnud ning te ei ole leidnud vajalikku abi. Tõepoolest näeb arst teie last lühema aja jooksul kui teie ja seega ei pruugi ta tõest pilti kohe saada.
Loomulikult on aga teil õigus ja parimas mõttes ka kohustus seista oma lapse heaolu eest. Kui teil on sisetunne, mis suunab teid selgust ja abi otsima, siis tuleb seda ka teha. Te ütlete, et teid saadeti ära, kuna nii väikesel lapsel ei diagnoosita aspergeri sündroomi. Minu arvates on tähtis, et te märkate oma lapse eripära ja soovite olla parimal viisil tema arengus toeks. Iga laps väärib vastavalt oma eripärale parimat toetust ja tähelepanu. Selleks, et õppida oskusi, kuidas käituda lapsega tema arengut toetaval viisil, ei pea olema ilmtingimata diagnoos välja pandud. Kui te leiate spetsialisti, kes oskab nõustada aspergei sündroomiga laste vanemaid, siis saab ta ju nõustada ka teid.
Tähtis on aktsepteerida lapse eripära. Iga laps on erinev ja oluline on aidata tal oma andeid leida, realiseerida ja aidata areneda nendes valdkondades, mis on keerulisemad. Kuna ütlete, et olete ka endal märganud mitmeid aspergerile omaseid jooni, siis on hea ka endaga tööd teha. Kas teate, mis on teile endale elus raskusi valmistanud ja kas olete leidnud viisi, kuidas ennast arendada ja toetada. Kui oskate ennast toetada, siis on lihtsam ka oma lapsele toeks olla ja temale õpetada neid oskusi, mis mõnele teisele lapsele võib olla elementaarne ja sünnipärane.
Selleks, et üldiselt endaga, emotsioonidega ja suhetega hakkamasaamist õppida ja arendada, võite pöörduda ka meie perekeskuse nõustajate poole. Perekeskus Sina ja Mina üheks suunaks on just suhtlemisoskuste õpetamine, kus oluline oskus on emotsioonidega toimetulek nii enda kui teiste puhul. See oskus on abiks kõikide laste ning eriti aspergeri sündroomi või ka vastavate joontega lapse puhul. Kui tahate aga konsulteerida arstiga, kes diagnoosib aspergeri sündroomi ja oskab konkreetselt ravi osas suunata, siis soovitan näiteks pöörduda dr. Piret Visnapuu-Bernadti vastuvõtule, kes on psühhiaater ja psühhoterapeut Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskuses - http://www.mppk.ee . Tõenäoliselt oskab keskuse administraator teile veel teisigi häid spetsialiste soovitada just võimaliku aspergeri sündroomiga lapse toetamise õppimiseks.
Emotsioonid käivad laest lakke. Kas on üliaktiivne (mängutoas jookseb ringi nagu 7-aastased, üleni higine) või on suures frustatsioonis väikeste asjade peale.