Palun Teie nõu seose oma 3-aastase poja söömisprobleemiga. Probleem sai alguse juba 8-kuuselt, kui tutvustasin talle tükilist toitu - see tekitas temas okserefleksi ning ta hakkas keelduma nii tükilisest kui püreeritud toidust, mida enne sõi meelsasti. Teatud püreesid sain talle ikka pakkuda, kui peale panin natuke puuviljapüreed. Tal tekkis söömisega selline hirm, et kui teised inimesed istusid lõunasöögiks laua taha ja ma kutsusin ta ka sööma (pannes tavalist nö peretoitu taldrikule), siis hakkas ta lausa nutma ning keeldus lauda tulemast.
1,5 aastaselt oli olukord natuke parem, ta menüü oli väga kitsas - proovisin kõik poe purgipüreed ära ning ainukesed, mida ta sõi oli Salvesti 2 sorti püreesupid. Hommikuti putru sõi ja sööb siiani hea meelega (tatra, kaera, neljavilja). Ühtegi traditsioonilist lõunasööki st praad, supp - ta ei söönud - eraldiseisvalt sõi makaroni, riivitud porgandit, kurki, õuna (vaid siis, kui oli vähemalt 5 h täiesti söömata), huvitaval moel ka rosoljet. Paar korda sõi piimasuppi makaronidega. Meeldis ka pasteet leivaga, munavõi ning loomulikult magus, aga magusat ma eriti ei andnud, tavaliselt vaid peale soolase söömist.
Aga siis hakkas ta veel vähem sööma ning nüüd on hetkel selline menüü:
kl 8 hommikul 200-250 g putru (tatra, kaera, neljavilja) - panen sisse paar tl HIPPi c-vitaminiseeritud puuviljapüreed. Olen proovinud panna sisse/peale kodumoosi, aga siis ei söö, peidetud kujul võib pudru sisse riivida värsket kurki või keedetud kartulit, lihast sai ükskord aru, et liha on sisse pandud ja siis ei söönud.
kl 13 - lõunal sööb ühe Salvesti purgipüreesupi, lisaks krõbistab näkileiba, 100 ml mahla. 1 shok.komm magustoiduks või küpsis.
kl 16 kui kõht tühi, annan joogijogurti (joob vaid Gefiluse väikseid topsijogurteid) - mõnikord siis ei söö nt oleme pikalt õues ning siis kl 17-18 paiku õhtusöök.
Sööb - riis, makaron, munanuudlid, kartulipuder (midagi muud ei või taldrikus olla), mõnikord harva Jussi vorsti. u 3-4 kuud tagasi sõi natuke ka Jussi viinerit, aga enam pole nõus seda sööma.
kl 19-20 paiku - krõbuskid (hommikusöögihelbed, magusad) piimaga või kakaokohupiimakreem
kl 21 magama.
Toidud, mida ta veel sööb - ahju juustusai (eeldusel. et ta on hästi näljane nt 4-5 h söömata), Merevaiguga näkileib, kakaokissell, tavaline marjakissell, kus pole marjatükke sees,pannkoogid (kuhu sisse riivin tavaliselt kas porgandit, kartulit vm).
Probleem selles, et ta ei söö ühtegi marja, puuvilja, juurvilja (isegi keedetud kartulit ei söö, kuigi kartuliputru sööb) liha ega nö traditsioonilist praadi - kui panen taldrikusse lisaks riisile nt kanatükikesed, viilu kurki vm, siis kohe kisa lahti, viskab need taldrikult lauale või keeldub üldse lauda istumagi.
Ta hakkas käima ka lasteaias, hetkel veel poolikud päevad. Lasteaias sööb ta lõunal vaid viilu leiba ning joob.
Minu küsimus on järgmine. Kuidas ma peaksin tema toitumise osas edasi talitama? Kui ta sööb lasteaeda minnes kõhu putru täis, lõunal sööb seal viilu leiba ning lähen siis talle kl 15-16 paiku järele ning toon koju, siis on tal kõht täiesti tühi. Kui panen talle taldrikusse nö tavalise lõunasöögi (prae, supi), tean, et ta tõstab siis kisa, nutab ja nõuab midagi sellist, mida ta sööb (nt paljas riis, makaron, munanuudel, kartulipuder). Kas ma peaksid südame kõva hoidma ning pakkuma talle nö tavalist toitu, kus taldrikus on ka liha, salat jm, teades, et ta keeldub seda söömast ning hoidma teda nii näljas, et äkki hakkab kunagi sööma?
Kunagi, u 2,5 -aastaselt ma 3-4 päeva proovisin nii ja tulemus oli see, et laps oli nii stressis, nuttis, käis sahvri vahet, et saaks midagigi süüa - see oli nii kurb ja frustreeriv - kasu asemel tegi see tookord minu arvates vaid kahju, laps võttis kilo alla, läks veel rohkem närvi söögi teema peale ning ei hakanud rohkemat midagi sööma.
Mis Te soovitate teha? Kas anda talle neid asju, mida ta sööb ning vaikselt loota, et äkki lasteaias julgeb midagi muud proovida või peaks midagi radikaalset ette võtma.
PS Pikkus on tal õnneks oma vanuse keskmine, kaal on natuke allpool keskmist, aga arst ütles, et see pole probleemiks. Umbes aasta tagasi lasin teha vereanalüüsi, kuna ta üldse mul liha ei söö, veri oli korras.
Arengult muidu normaalne, räägib kenasti, paneb kokku u 30 tk pusslesid, käeline areng natuke kehv, ei taha joonistada, kasutab mõlemat kätt, pliiatsihoid vale, - hädaga kriipsujuku, autorattad ja kriipsuga kabiini peale suudab teha. Füüsilise poole pealt on tubli ja aktiivne, sõidab palju abiratastega jalgrattaga, suudab palju kõndida st ei väsi ära.
Olete mures, et laps ei söö piisavalt puu- ja köögivilju, samuti nö tavalist toitu, nagu suppi ja praadi. Püüate talle teha neid toite, mida ta sööb, kuid lasteaias ei saa ta kõhtu täis.
Nagu teie kogemus on näidanud, ei hakka ta sööma teie nõudmise peale, samuti ei vii alati sihile teie kavalad nipid mõnd toiduainet teise sisse peita. Pigem võib juhtuda, et laps hakkab veelgi rohkem umbusaldama pakutavaid toite, eriti uusi, teistmoodi tehtult, samuti ka teid, sest ta ei saa kindel olla, kas te pole mõnd nippi või petukaupa kasutanud.
Samal on aga väga mõistlik ja vajalik aeg-ajalt ikka proovida. Kirjutate, et laps ei söö marju, kuid talle sobib marjakisell. Samuti on porgandiga, mida olete pannud koogi sisse. Ta ei söö küll suppe ja praade, kuid maitsevad büreestatud toidud ja pasteet. Muidugi on see teile lisamure, kuidas talle spetsiaalselt toiutu vastuvõetavaks teha, kuid vähemalt on võimalik tema menüüd piisavalt rikastada. Mõned lapsed on valivamad toitude suhtes, teised vähem. Teie menüüd vaadates, on seal piisavalt varieeruvust ja põhikomponendid olemas.
Küsite, kas peaksite mindagi radikaalset tegema. Arvan, et mitte. Usun asjade loomulikku kulgu, seda enam, et tervise pärast pole praegu põhjust muretseda. Võtke seda kõike kui oma lapse eripära. Parim, mida teha võiksite, on ka ise mitte liialt muretseda ja seda kuidagi lapsele välja näidata. Söömisest ja toidust ei tohiks kujuneda üks pidev võitlemine, kauplemine ja meelitamine. See oleks ohtlik, kui laps kogeb, et kogu aeg on söömisega seotud ärev õhkkond, midagi on justkui valesti või kahtlane. Kõik see kujundab temas segadust ja hirmu ja teeb veel rohkem ettevaatlikkuks ja umbusaldavaks. Mõnda aega püüdke nii vähem kui võimalik üldse mingit probleemi teha. Pakkuge talle toitu, mis talle meeldib, kuid on ka tervislik. Kui ta keeldub, siis survet ei maksa avaldada. Kui laps on näljas, siis andke süüa. Pakkuge aeg ajalt ka nö uusi asju, kuid jääge neurtaalseks, kui ta keeldub. Mida rohkem laps kogeb, et pole põhjust kellelgi muretseda ja tal on vaba valik nii keeluda kui ka eelistada, mis talle meeldib, seda rohkem on ta ise valmis ka uusi asju proovima.
Ka lasteaias on parem, kui keegi ei sunni teda ega halvusta, kui ta keeldub mõnest asjast. Üldiselt lapsed end ikka nälga ei jäta. Paljudel lastel on just eelkoolieas omad kindlad toidud, mida nad nad ei söö või ei söö teatud viisil. Kindel on see, et kui lisada veel mistahes moel sundimine, siis negatiivsed seosed selle toiduainega või söömisega üldiselt vaid süvenevad. Keerulisematel juhtudel jätavad jälje terveks eluks. Enamasti toidueelistused vanusega muutuvad ja just siis, kui suhtuda lapse valikusse loomulikult. Teie vanemana saate peamiselt vältida seda, et tal ei oleks laual või kättesaadavad lastele mittesobivaid, mittevajalikke toiduaineid ja söögikorrad oleks korrapärased. Seega last näljas hoida, et ta siis sööks seda, mida teie tahate, ka ei ole hea mõte.
Kui aga siiski muretsete lapse tervise pärast, siis on kõige mõistlikum jätkata regulaarset konsulteerimist arstiga, jälgida lapse üldist tervislikku seisundit, arengut, teha aeg-ajalt analüüse, et hinnata, kas ja millest lapsel puudus on. Praegu saan aru nii, et kõik näidud on korras ja pole põhjust otseselt karta, et lapse enda valikud oleks olnud talle kahjulikud.
