Tere, minu 6 aastane poeg võbistab erutusest sõrmi. - näiteks vihmasabina peale või kui midagi toredat saab valmis, tehtud ...jne. Asi on kestnud juba alates 1,5 aastast saadik kuni tänaseni. Kasvades on küll seda vähemaks jäänud, kuid siiski ta teeb seda ja tundub, et ka naudib. Üle-üldiselt olen talle märkusi teinud, et ta nii ei teeks kuid tulutult. Küsides, et miks ta seda teeb siis on ta vastanud, et see on nii tore. Kas peaksin muretsema - pöörduma spetsialisti poole või kasvab laps sellest ükskord lihtsalt välja?
Olete mures lapse sundliigutuste pärast. See on küllalt tavaline lapseea häire, mis kõige enam ilmneb eelkoolieas, kuid võib ilmneda ka palju varem ja palju hiljem. Üldiselt avatakse, et teadliku kohtlemise korral tikid ehk sundliigutused mööduvad umbes aasta möödudes, kuid see häire võib kesta ka aastaid.
Kõige enam tuleks selliseid märke ilmutava lapse puhul meeles pidada, et lapse elus ei oleks liialt palju pinget. Kuna iga muutus on pinge, siis peaks püüdma stabiilse elukorralduse ja struktureeritud päevakava poole. Kodused probleemilahendused peaksid olema konstruktiivsed: tülide ja arusaamatuste korral tuleks kindlasti säilitada rahu, arutleda asjade üle tasakaalukalt, seda põhimõtet peaks jälgima nii last ümbritsevad teised lapsed kui ka täiskasvanud. On ju nii, et kõrgendatud emotsioonid on alati pinge alllikas, teie laps seda aga ei talu.
Väga oluline on hea kontakt lapsega. Kui laps tunnetab, et olete tema jaoks alati olemas, nõus teda toetama, kuulama ja mõistma, siis see on väga suur panus, et tikid väheneksid ja saaksid lõpuks minevikuks. Laps peab saama oma eale piisavalt tähelepanu iga päev: koos tegutsemist ja ka lihtsalt koos olemist.
Kindlasti ei tohi lapse tikkidele liialt tähelepanu pöörata, sest sellest võib saada omalaadne kontakti allikas: laps märkab, et nagu ta teeb sundliigutusi, saab ta vanema tähelepanu. On ju ka keelamine ja uurimine, miks ta seda teeb, lapse jaoks vanemaga kontaktis olemine, ka n-ö tähtis olemine. See aga aitab antud käitumist alal hoida, mitte seda kaotada. Kõige enam abi taolistel juhtudel on ikka vanemate tähelepanust ja hoolimisest, st lapse emotsionaalsed vajadused peavad saama kaetud. Kui laps saab olla kindel, et teda aktsepteeritakse ja armastatakse just sellisena nagu ta on, on ka üks pingeallikas vähem.
Kas peaksin muretsema - pöörduma spetsialisti poole või kasvab laps sellest ükskord lihtsalt välja?