Mul on kaks last, 2-aastane ja 2-kuune. Alates teise lapse sünnist on vanem laps lausa stressis. Tahab kogu aeg sülle, võimalikes ja võimatutes olukordades, ise teatab, et "tita ei saa sülle" (ei mahu). Vahel ta lausa lööb titat, tõmbab mind juustest või isegi hammustab. Olen küll teatanud talle kohe, et mul on valus kui ta nii teeb, aga see ei mõju. Saan vihaseks, sest see on tõesti valus. Ei aita ka see, kui räägin talle oma hirmust, et tita saab haiget - ja nii me ikka tülitseme ja "peame võitlust". Endal on mul pärast kohutavad süümepiinad, et karjun ja õiendan, vahel isegi tutistan vastu. Tunnen ennast läbikukkunud ja halva emana. Püüan küll vanemale lapsele pöörata võimalikult palju tähelepanu, aga see on raske, sest beebi nutab kogu aeg ja nii on tema see, kes on süles. Vanem laps tahab, et tema juures oleksin, kui ta potil käib, enne sai ta ise hakkama. Nüüd teatab ta, et "pane tita korraks ära" ja nii pean igal hetkel tema juurde tormama... Samas ta ka nagu hoiab titat, kallistab teda, musitab ja aitab mähet tuua. Siis aga muutub ise titeks, topib sipukaid jalga ja kreemitab ennast... Kardan ka, et ta võib titale kuidagi hüpates või muul viisid haiget teha, seetõttu keelan teda kogu aeg. Ma ei tea, millal suudan sellele probleemile lahenduse leida.
Uue lapse sünd perre toob paratamatult kaasa palju muudatusi. Vanem laps on harjunud saama kogu vanema tähelepanu endale. Nüüd tunneb, et tal on konkurent. See on ju loomulik, et beebi nõuab vanemalt rohkem tähelepanu. Lapsel on aga hirm, „emme ei tegelegi enam minuga, järsku ta ei armastagi mind, mina ei ole tähtis”. Ta näeb, et kohe kui tita nutab tõttab ema kohe kohale. Sageli hakkavad ka vanemad lapsed just selle pärast titalikult käituma, lootes, et ema näeb, et „mina ju olen ka väike!!!” Ka juustest sikutamine, hammustamine, seeliku sabas rippumine väljendavad tähelepanu soovi.
Kindlasti tasub ka juba kahe/kolmeaastasega olukorrast rääkida. See on hämmastav tegelikult KUI palju nad aru saavad. Selgitades lapsele: „ Kui sa pisipoja lööd, siis ma kardan, et tita saab tõsiselt haiget. Mul on väga kurb, kui sa mind juustest sikutad, sest siis on mul valus.”jne. Oluline on väljendada just neid tundeid lapsele, mis sinus endas parasjagu toimub ja ka seda mõju, mis lapse käitumine võib tuua. Kui lapse peale karjuda ja õiendada, siis suureneb tema veendumus, et ta ei ole enam tähtis ja teda enam justkui ei armastata ning ta võib veel meeleheitlikumalt proovida tähelepanu endale tõmmata. Ta ei ole meelega paha, ta tahab just emmele meeldida! Loomulikult on raske jääda rahulikuks sellises olukorras. Samas võiks lapsele ka pärast emotsioonaset hoogu selgitada rahulikumalt, mida tundsid ja mõtlesid. Siis lapsele ei jää süütunnet.
Suurema lapsega võiks rääkida ka sellest, mida tita peres üldse tähendab (tita on väga väike, ei saa ise kõndida, süüa, potil käia jne). Koos arutades ja sealjuures ka last kuulates (mis on tema mured, hirmud) saab nii mõnigi asi selgeks räägitud. Vanemat last võib näiteks ka ju kaasata tita eest hoolitsemisse, nt toob lutipudeli, mähkmeid jne (nii et ta tunneb ennast tähtsana). Oluline on ka rõhutada lapsele, et ta on nii sama oluline vanema jaoks kui väike tita. Võite koos planeerida mingi tegevuse või olemise, kus te olete ainult temaga kahekesi. See on ainult temale kuuluv aeg ja tema saab siis kogu tähelepanu endale. See valmistab talle kindlasti palju rõõmu ning siis suhtub ta võib-olla mõistvamalt ka sellesse, et titale kulub samuti ema aega.
