Tere!
Minu mure on järgmine. Mul on 1aasta ja 9 kuune poeg. Ta on olnud juba sünnist saati natuke emotsionaalsem ja virilam., võrreldes "harju keskmisega. Viimastel kuudel on tema käitumine kodus muutunud aga juba välja kannatamatuks. Nii kui hommikul silmad lahti teeb, hakkab jonnima. Ei taha süles olla, ei rahusta teda lohutamine - viskab põrandale pikali ja nutab. Siiani olen lasnud tal siis rahus nutta. Üks 15-30 minutit ja siis ta rahuneb. Seejärel hakkame sööma, ta jookseb rõõmuga laua äärde aga nii kui lusika kätte võtab hakkab nutma ja järgneb järgmine jonnihoog. Ja enam-vähem nii möödub kogu päev. Vaheldumisi hea tuju jonnimisega.
Ligi aasta juba on ta jäänud meil väga ilusti päeva- ja ka ööunne. Teeme unerutiinid ära, paneme ta oma tuppa voodisse, kus ta kohe uinub. Nüüd aga umbes kuu aega on uinumine kohutav. Ta röögib keskmiselt 30-60 minutit. Ei aita rahustamine ega midagi. Vaikib vaid siis, kui meie kaissu saab.
Mainin siinkohal, et külas olles, vanaema/ vanaisa juures on ta aga supertubli. Mitte ühte nutulaulu ei tule siis. Aprillist hakkas ta ka lasteaias käima, 4 tundi päevas. Harjus kohe ära ja tahab seal väga olla. Ka sealsed kasvatajad kiidavad, et väga tubli laps, sööb ilusti, mängib ilusti ja mingit probleemi pole.
Mina aga olen väga mures. Miks on ta minu ja mehega niivõrd jonnakas. Kas ta nõuab lihtsalt tähelepanu või üritab enda mina kehtestada? Kas me peaks tema käitumist ignoreerima? Pidev keelamine (näiteks minu löömise puhul ja keelatud asjade võtmisel) on ka ju tähelepanu. Huvitav on just see, et kodus on ta selline, teiste inimestega mitte. Siinkohal pean vajalikuks märkida, et suhted minu ja abikaasa vahel on head ja toetavad. Pereprobleeme pole. Kas võib selline käitumine olla kaudselt seotud lasteaeda minekuga?
Teie peagi kahe aastaseks saava poja käitumine on muutunud, paaril viimasel kuul on tavalisteks saanud sagedased "jonnihood"- mis nagu ütlete:."..on muutunud teie jaoks juba väljakannatamatuks".
Laps ärkab nutuga, sööb nutuga, jääb magama nutuga- niiviisi möödub terve päev. Justkui emotsionaalsed ameerika mäed.
Kirjutate, et kui laps "jonnib", lubate tal ennast välja nutta. Laps rahuneb 15-30 minutiga ja suudab jätkata alustatavat/pooleliolevat tegevust heas meeleolus.
Olete emana käitunud tõeliselt hoolivana- just lapse tunnete aktsepteerimine- nutu, paha tuju, mure jne., on parim- laps peab tundma, et suudate temaga toime tulla (st. olete rahulik) ja armastada ka siis, kui tal ei ole hea.
Lubada tal olla oma nutuga, (mis tegelikult ka maandab automaatselt lapse sisemist pinget ehk stressi) aktsepteerida teda sellisena - kas oma mures/kurbuses/pinges, mida teie aasta ja üheksa kuune laps ei oska veel sõnades väljendada- ning seetõttu "jonnib"- ehk väljendab mingi rahuldamata vajadust. Tema "jonn" on vanemate jaoks sõnum: "Mul on mure!".
Kui teid huvitab rohkem lapse nutu ja sellega toimetuleku teema, on abiks raamat: "Nutt ja jonnihood", Aletha J. Solter, kirjastus "Väike Vanker", 2007.
Vanema jaoks ei ole kindlasti kerge toime tulla lapsega, kes meie jaoks arusaamatutel põhjustel endast välja läheb. Samas, kui ka lapsevanem ärritub, on juba kaks emotsionaalses ummikus inimest- täiskasvanu kohus on aga rahulikuks jääda (tulla toime lapse tugevate tunnetega).
Kirjas nimetate, et kui varem jäi laps oma voodis rahulikult magama, siis nüüd on ta suuteline rahunema õhtuti vaid teie kaisus - kas siis võib peituda lapse vajadus (mida ta siis jonni/nutuga väljendab)? "Tahan olla teie lähedal!" "Siin on mul turvaline, võin uinuda"...?
Küsite ka ise, kas võib olla käitumise muutuse üheks esilekutsuvaks teguriks lasteaeda minek? Neli tundi saab ta seal suurepäraselt hakkama- talle meeldib seal, sööb ise, mängib teiste lastega, kasvatajate sõnul mingeid probleeme pole. Võite oma väikemehe üle uhkust tunda- ta suudab pool päeva oma emast (isast) eraldi olla koos teiste täiskasvanute, hulga laste ning paljude nõudmistega! Teisalt nõuab kohanemine uue olukorraga temalt ka palju psüühilist energiat ja see kurnab. Lasteaias "tubli", st. hakkamasaav laps võib väljendada oma "jonniga" oma sisemisi pingeid, igatsust kodu ja ema järele jne.
Pole harvad juhud, kus lasteaiaga kohaneva lapse käitumine läheb veidike olemasolevast tasemest alla/tagasi (varem suutis ise uinuda, nüüd ei; mõni hakkab püksi pissima; mõni unustab söömise...).
See, et nutt ei tule ka vanavanemate pool, vaid ainult kodus- näitab, et kodu on lapsele turvaline koht ja ta võib siin nö. lõdvaks lasta (pinged välja elada).
Miks poeg just oma vanematega nii jonnakas on- arenguliselt on teie laps jõudnud faasi, kus ta teadvustab oma mina ja piiride katsetamine oma vanematega on sel perioodil pigem norm. Ta peab proovima, mida võib, mida mitte ja kas piirid on selged ja vettpidavad. Laps peab teadma, et on asju, mida ei tohi teha ja miks.
Arvatavasti on teie poja nutt ja jonnihood seotud siis nii arengufaasi eripärade, teisalt aga tegelike pingetega lapses (näiteks lasteaed), millega ta teisiti veel toime tulla ei oska (ei oska rääkida oma tunnetest ja mis teda häirib).
Teile lapsevanematena julgeks soovitada- selleks et pojaga rahulikkust, mõistmist ja jaksu toimetada oleks, võtta aega ka oma "tassi täitmiseks"- teha meeldivaid tegevusi nii üksi või partneriga koos.
