meie 4,5-aastane on muidu tubli ja hakkaja laps, aga lasteaiapidudel esineda ei julge ning ei osale ka lasteaias laulutundides ega võimlemistunnis. ütleb, et kardab võõrastele esineda ja tunnis lihtsalt ei meeldi teistega koos teha.
muidu mängib lasteaias teistega koos küll. kodus laulab kõik laulud ette ja näitab kõik harjutused ka ära, mida lasteaias tunnis pealt vaadates nägi. kodus ja väiksemas seltskonnas (sõpradele-sugulastele) julgeb esineda küll.
kuidas teda aidata? ta ütleb, et tahaks esineda, aga ei julge.
ja see on kogu aeg nii olnud, mitte ainult viimasel ajal.
Tuttav mure. Sama probleem, aga mitte lapsega - endaga, kuigi olen juba 22.
Kirjutangi veidi, mida mina tunnen seoses avalike esinemistega. HUvitaval kombel ei valmista mulle näitlemine, luuletuse lugemine, ettekande tegemine või kõne pidamine mitte mingit raskust. Minu probleem seisneb selles, et ma ei suuda publiku ees laulda. Ei taha küll nii öelda, aga häält on rohkem, kui paljudel kõigile teada-tuntud lauljatel. Proovid omaette või õpetajaga on alati fantastilised ja kes kuulma on juhtunud on ülimalt üllatunud. Jõuan lavale, näen publikut ja klõnks - jalad värisevad, hääl väriseb ja puhtast laulmisest ei tule mitte midagi välja. Alati mõtlen, et no nüüd saan hakkama - ja läheb jälle kõik metsa. Algul oli see seotud ka mikrofonihirmuga, aga sellest saime üle kui hakkasime proovides mikrofoni kasutama. Kust see hirm tuleb - ei tea....mida ma kardan, ka ei tea - nüüdseks juba uut ebaõnnestumist vist...
Mis mu pika jutu mõte oli: püüa jälile jõuda, miks laps kardab. Äkki on kunagi midagi viltu läinud, äkki on keegi kunagi naernud (mitte isegi pahatahtlikult), äkki on ta pidanud tundma piinlikkust teiste inimeste ees. uuri, mida ta kõige rohkem kardab - ebaõnnestumist, väljanaermist, teiste arvamust....
Hoian väiksele saatusekaaslasele pöialt. Loodetavasti saate hirmudest jagu ja laps saab esineda - eriti kui talle see meeldib. Mina vist jäängi laulmist kartma ja nii laulan lapsele (ta veel ei oska öelda, et ole vait )...või....du¹i all