Minu 2 a ja 3 k tütar ei söö ise. Ta oskab lusikat käes hoida ja süüa aga sooja toitu keeldub ise söömast. Kui panna talle kaussi jäätis või puuviljatükid, siis sööb ise vägagi hästi. Mõnikord soojast toidust paar ampsu võtab ise. Tõstan talle söögi lauale (ise söön ka samal ajal), tema lihtsalt istub, ei tee söögist väljagi, hakkab jutustama, laulma. Seletan talle, et on söögiaeg, praegu ei tohi laulda. Aga ta ei lõpetagi rääkimist ja küsimusi, ma ei vasta talle, ütlen vaid, et on söögiaeg, kui ära sööme, siis emme saab sinuga jutustada aga ta ikka jutustab edasi. Palun tal ampsu võtta, ta ei tee sellest kuulmagi. Olen teda ka nurka seisma pannud ja öelnud, et see on sellepärast, et sa emmet ei kuula. Räägin, kas hakkad nüüd ilusasti sööma, istume laua taha, võtab ühe ampsu ja istub jälle edasi, jutustab ja ümiseb. Olen ka nö hirmutanud teda, et kui sa emme sõna ei kuula, siis kutsun võõra onu sinuga pahandama, ei tahaks seda teha aga see on ainuke viis, kuidas ta siis jälle ise ühe lusikatäie suhu tõstab. Ise sellises vanuses last enam sööta ei taha, sest ta läheb sügisel lasteaeda ja istub seal samuti ning jääb niimoodi söömata. Kõige suurem mure ongi, et lasteaias, ta jääb söögita ja sellepärast nüüd usinasti üritangi isesöömist treenida. Ükskõik kui tühi tal ka kõht poleks, ta ei söö ise korralikult, nõuab siis piima või jogurtit, mida saab kiirelt tarbida ja mis täidab kiirelt kõhu. Olen ka üritanud hästi pika söögiaja jätta ning vahepeal näksimist ei anna, mingi hetk ta hakkab nutma nagu imik tühjast kõhust ja ei lõpetagi seda, sellises nutuhoos nagunii ei suuda laps tahket toitu süüa.
Söömisest ei tohiks teha midagi, mis lapsel seostub sundimise, ähvardamise ja kontrolliga. Lahendusele lähemale aitab vanemate mõistvus, rahulikkus ja kannatlikkus. Piiride panek selgel, rahulikul, armastaval moel on kindlasti vajalik. Teie selgus ja kooskõlalisus on eriti olulised. Väike laps on impulsiivne ja käitub vajaduspõhiselt, sellest on vaja aru saada. Last ei ole vaja treenida, laps on sama väärikas isiksus nagu teie ise, ei loe, et väiksem. Last on vaja suunata, toetada, mõista. Kui ütlete lapsele rahulikult, mis on teie soov ja arusaam selgitate kannatlikult, miks see teie arvates nii peaks olema ja usute ise ka, mida räägite, peaks pikapeale tulema ka mõju. Kindlasti ei juhtu see ruttu, söömaõppimine on pikem protsess, andke endale ja lapsele aega. Teie enda usk sellesse, mida te lapsele räägite, on äärmiselt oluline. Laps loeb n-ö sisemist sõnumit ja ei jää uskuma paljaid sõnu.
Ka lastearstide soovitus sarnases olukorras on mitte kasutada sunnimeetodit, vaid pigem hoolitseda selle eest, et need toidud, mida laps ise sööma nõustub, oleksid kvaliteetsed ja tervislikud. Arstid rõhutavad sedagi, kui tähtis on kinni hoida toidukordadest, nende vahel ei tohiks lasta lapsel näksida (see peaks olema reegel), samuti tuleks loobuda magusatest mahlajookidest, mis vähendavad isu – ka need on põhjused, miks laps laua taga ei söö. Ka puuviljad sisaldavad rohkesti puuviljasuhkrut, nii et ka nende andmisega söögikordade vahel tuleks ettevaatlik olla.
Oluline on, et te ise üle ei muretseks. Kui laps iga kord söögilaua taha istudes tajub teie pinget: kas ta täna sööb? kui mitu lusikatäit ta ise suhu pistab? kas mu närv peab vastu?, läheb ka tema pingesse ja asi ei muutu. Praegu tundub olevat nii, et iga kord, kui sööma asute, tunnetab laps teie pahameelt ja pettumust tema suhtes. Võimaldage tal tajuda, et olete mõistev, tolerantne, toetav. See on normaalne, et laps oma impulssidega-tunnetega ise toime ei tule. Vanem kui täiskasvanud inimene peaks seda suutma. Siin on oluline jälgida, et teie enda vajadused oleksid kaetud – kui olulised asjad on katmata, on ka täiskasvanul oht üle reageerida.
Pakkuge lapsele endise järjekindlusega nii lusikat iseseisvaks söömiseks kui ka teie arvates vajalikke toite. Võite püüda piirata nn kiirete toitude (jogurt, piim) tarbimist. Hoolitsege selle eest, et laps saaks päeva jooksul teie piisavat tähelepanu, kus olete kohal vaid tema jaoks ja ei tegele millegi muuga.
Suhted ja neist lähtuv on alati kahepoolne, seega on lapse söömisprobleemis oma osa kindlasti ka teie enda käitumisel-suhtumisel. Muutes oma hoiakuid ja käitumist võib tasapisi muutuma hakata ka lapse hoiak ja käitumine. Lasteaias süüakse koos, seal on omad reeglid, õpetajad on enamasti head lapsetundjad – arvan, et ei maksa ette muretseda.
Kui me vanematena ei suuda midagi lapse käitumises heaks kiita, kipume reageerima ülemäärase jõu kasutamisega: vanem tõstab häält, riidleb, paneb nurka, hirmutab jms. Ent jõu kasutamine ei vii tegelikult mitte üheski olukorras soovitud tulemuseni, veel enam, karistamine alandab lapse eneseväärikust ja on ülemäärane reaktsioon vanema poolt. See, et laps ei tea/ei saa aru asjadest nii nagu täiskasvanud, on loomulik. Vanem ongi ju osati selleks, et tutvustada lapsele kehtivaid reegleid, näidata talle, kuidas maailmas asjad käivad – et lapsel oleks turvaline ja hõlpus kasvada-toimida.
Kahjuks seda juhtub aina, et laps saab karistada tegelikult selle eest, et vanem ei suuda olla mõjus. Ainus efektiivne lahendus sedalaadi probleemide puhul on suurendada vanemlikku mõju ja tõhusust. See tähendab seda, et vanem võtab vastutuse endale, ta ei pane süüd (ega vastutust) lapsele. Vanem on kõikide olukordade reguleerija – mitte laps. Mõlemale on parem, kui kasutusel on kummagi väärikust ja lugupidamist säilitavad suhtlemisviisid. Laste ülereaktsioon on tihti seotud sellega, et nad lihtsalt ei jaksa neile vanemate poolt peale pandud vastutusekoormat kanda.
