Tere.
Mul on 1aastane ja 7 kuune poeg, kelle käitumine on kohati päris arusaamatu minu jaoks. Põhiline mure on selles, et ta on väga emmekas.
WC ilma teda kaasa võtmata ma minna ei saa, sellele järgneks meeletu röökimine ukse taga, hoolimata sellest, et ka issi, kes lapsega tegeleb alati igakülgselt, on kodus olemas. Tihti ta ei luba mul toimetada köögis, hakkab mind lükkama kraanikausi juurest eemale ja üritab sülle saada, on väga rahutu.
Kuna ta veel ei räägi, siis tema nõudmised väljenduvad päris ebameeldiva kisa ja vingumise saatel, üritan ikka õpetada lihtsamaid sõnu, millega suudaks ta märku anda oma soovidest.
Eriti suur mure seisneb selles- kui vahel lähen kuskile kodust ära ilma lapseta ja ka issi ei jää koju, teda hoiab vanaema v mõni muu tuttavam inimene tema jaoks, siis sellele järgneb hetkeline kurbus ja protest, kuid üle üldiselt on ta väga hea laps, ei jonni ega ole ka muid probleeme, magama jääb ilusti ja kõik on hästi.
Viimasel ajal päris tihti tekib öösiti tal täiesti arusaamatu nutt või lausa jonnimine rahuliku une pealt. Alati lähen ja hakkan teda lohutama, et nutt mööduks ja saaksid kõik magama tagasi minna. Sellest ei ole abi ja see muutub lausa hüsteeriaks, ta ei luba ennast puutuda, sülle võtta, viskab ennast silda ja hakkab pead taguma pulkade vastu. Ta justkui saab kõigest aru, mida ta teeb, samas tundub, et see kõik on unesegane käitumine ja talle ei jõua kohale, et ma olen olemas tema jaoks. See nutt võib kesta 30 minutit kuni tund, kuni lõpuks kas rahuneb ta ise maha või suudame teda aidata maha rahunemisel.
Jonnihooge tekib ka õues käies. Mänguplatsil mängib ta üsna hästi, ainuke mure, ta ei taha seal väga sees püsida, vaid soovib ringi joosta ka igal pool mujal. Päris iga kord ma ei luba tal aiast välja minna, kuid mingitel hetkedel olen tal võimaldanud ka mujal joosta. Kui mänguplatsil on palju lapsi, siis talle seal üldse ei meeldi olla, jällegi jonnihoog tuleb peale ja hullemal juhul hakkab peaga vastu maad taguma. Läheme sealt ära mujal jalutama, suudab maha rahuneda ja muutuda jälle rõõmsaks lapseks.
Ma ei oska enam eriti midagi ette võtta, et ta suudaks jääda rahulikuks ja kuulata ka seda, mida mina üritan talle rääkida. Üldiselt minu rääkimisest kasu ei ole, ta ei kuula seda jonnimise kõrvalt ja kui palju ta üldse aru saabki. Ma saan aru, et ta avastab maailma ja kasvab läbi erinevate tegevuste. Üritan jääda ka rahulikuks ja mitte temaga riielda, kuigi vahel ma olen ka teinud pisut kurjemat häält, et tema kisamisele/kriiskamisele lõpp teha, aga ega sellestki väga kasu ei ole. Mida teha võiksin või kuidas ise käituda sellistel hetkedel, et saaks nendest jonnidest kuidagi moodi üle?
Tundub nii, et poisil on raske taluda kasvõi hetkekski teie äraolekut. Ta tuleb teile järgi, nõab sülle ja vahel elab päevasündmusi uuesti läbi rahutu unega. Küllap on tema joaks tõeliselt hirmutav teist eemalviibimine. See paneb poissi teid nö kontrollima, ta on nõudlik ja ärev. Kõik see kokku on arusaadavalt teile liialt piirav ja närvesööv. Lapse nutuhoogudega, mil sõnad ei jõuagi temani, ongi raske hakkama saada, veel enam on murettegev kui hüsteeriahooga kaasneb pea tagumine. Kui nüüd oletada, et teie lapsele on raske taluda teist eemalviibimist ja ta näitab seda ju otseselt välja, siis esimene mõte ongi tema jaoks selle hirmu vähendamine, et ta ei peaks olema nö valvel ja kartma, et te kaote kuhugi. Loomulikult ei ole võimalik seda täielikult võimaldada, kuid teie kodus olles lubada tal olla enda läheduses, vaateväljas niipalju, kui ta seda vajab. Kindlasti ei tule kasuks nö salaja ära hiilimised. Kuigi laps ise veel ei räägi, saab ta siiski juba palju aru, nt andke talle selgel teada, et lähen kööki ja tulen tagasi vms. Kui ta kogu aeg saab kinnitusi, et tuletegi ja ei pea kartma, siis hakkab ta järjest enam usaldama ja suhtub rahulikumalt järjest kauem ilma teieta olemisse.
Olete kogenud, et riidelmine ja hääletõstmine ei aita. Nii ongi. Teie tundlik laps vajab tõesti eelkõige rahulikku meelt ja rahulikku keskkonda. Kui ta nutab, siis ta niikuinii ei kuule ja seda olete ka kogenud. Võimalik, et ta ei vajagi muud kui seda, et olete tema juures ja ta võib turvaliselt ka „jonnida“. Aga ikka tähendab see „jonn“ tema ärevust ja hirmu ning seda ei võta üksi riidlemine ka ära, lapse ärevus vaid kasvab. Ikka rahustab vaid kõik see, mis paneb teda tundma, et emme ja maailma on turvaline. Niisiis, on tähtis, et märkate, mis teeb poissi rahutuks, seda tuleks vältida, ja mis paneb teda hästi tunda.
Näiteks olete märganud, et talle ei meeldi mänguväljakul ollla, kui seal on paljiu lapsi. See ja paljud teised tähelepanekud on väga olulised. Niisiis, kui võimalik, vältige teda hirmutavaid olukordi. Võib nii olla, et tema jaoks on seal liialt palju ärritajaid, võõrad olukorrad, palju inimesi, erinevad hääled, müra, kõikvõmalikud muutused, ettearvamatused jne. raske taluda. Kui tema sõnaosavus kasvab, küllap suudab ta siis selgemine ka väljendada, mis teda härib. teda võib näitkes rahutuks teha seegi, et ta ei suuda veel end mõistetavaks teha.
Praegu on talle tähtis kogeda, et te pakute talle kindlaid tuttavaid rutiine, see mõjub rahustavalt. Kui ta tunneb end hästi, siis on ta valmis järjest enam ka uusi asju avastama, teiste lastega mänguväljakul mängima, teist eemal viibimina, teiste tuttavatega (lapsehoidjatega) koos olema jne. Paljud asjad nö kasvavad välja, kuid on ka neid, mille suhtes inimesed on ka suurest peast tundlikumad. Kindel on aga see, et valmisolek uut kogeda tuleb läbi hea enesetunde, positiivse kogemuse, hirmu puudumise, st läbi kindlustunde.
