Tere! Paluksin spetsialisti arvamust järgmisele murele: poisslaps (aprilli keskel sai 4-aastaseks) ei kuula sõna- nt tuleb talle 5-6-7 korda öelda, et palun mine pissile!, palun mine pesema!, palun pane riidesse! Tihti tuleb hommikuti, kui vaja lasteaeda kiirustada, kõvemat häält teha ning koguni füüsiliselt potile tõsta. Ise lõpuni riidesse veel ei pane- nööpide, nööride, lukkudega on vaja abistada, ja kui kellaajaliselt vaja kuskile jõuda, pean lõpuks ise riietama. Teiseks mureks on püssimängud- kõikvõimalikes olukordades sihib inimesi. Nt hommikul lasteaia rühma minnes esimese asjana sihib kogu rühma ja ise naerab (mõlema käe sõrmed püstoliasendis), väljas lasteaiakaaslast kohates tervituseks sihib teist last, koridoris naabrit kohates jälle sihib inimest, vaatamata igapäevasele selgitustööle, et nii ei tehta, see pole ilus, see ei meeldi teistele. Tema vastab, et aga talle meeldib. Palume teistele mitte teha, mis talle endale ei meeldi. Oleme ka nurka pannud. Kahjuks kogu see selgitustöö pole aidanud. Kolmandaks on lasteaias pahaseks saades põrandale sülitanud (isegi peo ajal, kus kogu rühma lapsevanemad kohal), teisi lapsi toginud ja laulutundi seganud. Teda on tunnist kõrvaldatud ja eraldi ruumi järgi mõtlema pandud, aga see pole kahjuks aidanud. Iga kord, kui ma lasteaeda lähen, kuulen tema pahandustest. Lasteaias käib 4-8 päeva kuus, ülejäänud aja on kodus haige. Kodus käime mänguväljakul, voolime plastiliini, joonistame, värvime, loeme, vaatame tähti-numbreid jms. Kodus on ka väiksem laps (saab septembris 2-aastaseks), kellega on vaja tegeleda, ja lisaks majapidamistööd. Kuna lastega tegelemine ja majapidamine on peamiselt vaid minu teha, siis ei saa ma ainuüksi 4-aastasega tegeleda. Kuna tema viimase aja käitumine on mulle väga häiriv, väsitav ja piinlikkust tekitav ning minu enda mõistus ja ka jõud on otsas, siis palun professionaali arvamust, miks laps nii käitub ja kuidas seda normaalseks muuta.
Ei suur ega väike inimene ei tee midagi lihtsalt niisama. Iga käitumise taga on ikka vajadused, ja mida n-ö hullemalt inimene käitub, seda suuremas hädas ta reeglina on. Nii et laps, kes ei kuula sõna ja pole koostöövalmis, kes põrandale sülitab ja teisi püssiga sihib, nagu te kirjutate, tahab teile midagi kurta – ta ei ole rahul, ta ei tunne end hästi. 4-aastane laps ei oska oma tundeid ja vajadusi väljendada täiskasvanulikul moel. Täiskasvanugi ei märka oma hädast alati rääkida, selle asemel lihtsalt käitub. See, mille kohta vanemad ütlevad, et laps jonnib või käitub vastuvõetamatult, on tegelikult lapse sõnum tema katmata vajadusest. Lapse sõnumit võib olla raske tõlkida. Nii on lootusetus kerge tekkima ja probleemid kuhjuvad - teie ei saa lapsest aru, kuigi ilmselt väga soovite, ja lapski on õnnetu, et temast aru ei saada. Agressiivne inimene – ka laps – on ebakindel. Ülemäärase jõu kasutamine (ei taha! Ei tee! Ei lähe! jne) on ikka kaitseline. Siin peaks uurima, mille vastu laps end kaitseb ja kuidas teda sellest positsioonist vabastada.
Oma piire tuleb lapsele tingimata näidata, selles osas on vastutus vanemal. Vahel ongi lapse ülereageerimise põhjus selles, et ta tajub, et vastutus on temal – see tunne võib lapsel tekkida siis, kui vanem ei suuda olla mõjus. Teiegi kirjutate, et ütlete lapsele mitu korda, kuid ta justkui ei kuula.
Kuidas siis olla mõjus lapsevanem?
Lapsele, kes käitub teile täiesti vastuvõetamatul moel, tuleb väga selgelt ja konkreetselt öelda: EI! Teie hääletoon, kehakeel ja miimika peavad toetama teie sõnu. Nii annate lapsele igati kooskõlalise teate selle kohta, mida teie arvate lapse käitumisest. Kui teie hääletoon ei toeta teie sõnu, ei pruugi laps öeldut uskuma jääda, tal tekib segadus, sest ta ei tea, kumba tõsiselt võtta, kas tooni (teie n-ö sisemine sõnum) või hoopis sõnu (n-ö väline sõnum). Laps valib reeglina sisemise sõnumi, nii et kui te ise pole öeldus kuigi kindel, ei usu laps seda ammugi.
Nõnda siis ei ole mõtet korrata oma sõnumit, vaid teha seda kõige enam paaril korral ja mõjusalt ning anda lapsele aega teie palve täitmiseks. Igal inimesel on vaja aega ümberlülitumiseks ühelt tegevuselt teisele, seetõttu on väga head eelnevad sõnumid (ma soovin, et sa u 10 min pärast lõpetaksid mängimise ja läheksid hambaid pesema), samuti on oluline eneseväärikuse küsimus. Kui me esitame lapsele oma soovi või korralduse, siis mõnel puhul laps võib tunda, et tema eneseväärikus sai riivata. Ta kaitseb oma väärikust sellega, et ei asu kohe tegutsema.
Samuti on väga oluline olla järjekindel. Kui te kasvõi korra lapse vastuvõetamatule käitumisele reageerimata jätate, on tal sellest kerge teha järeldust, et ema keelavad sõnumid ei kehti. Samal ajal ei tohi vanem kasutada jõudu, sest jõule saab alati vastuseks sama palju jõudu – see ei anna tulemust. Väga oluline on lapse kuulamine, mõistmine ja teie selged minasõnumid. Kui laps saab aru, et teda mõistetakse, on ta palju valmim mõistma ka venemat.
Lapsed võivad muutuda n-ö ülereageerivaks ka siis, kui neid liialt palju keelata-käskida. Kui olete lapsega eri meelt, siis püüdke teda ka kuulata, tema tundeid sõnastada (ma näen, et sa oled pettunud, pahane, sulle ei meeldinud, et... jmt). Seesugune käitumine annab lapsele teada, et kõik tunded, ka pahad tunded, on lubatud ja neid pole vaja maskeerida mõne käitumisega. Teie saate ennast selgelt väljendades ja oma tunnetest rääkides, enda eest seistes (lapsele piire pannes ju seisate enda piiride eest) toetada lapse selge eneseväljenduse õppimist, samuti enese eest seisma õppimist aina selgemal moel.
Kuulake ka lapse lahendusi, kui seisate mõne probleemi ees (mis sina arvad, mis me võiksime teha?). Lapsed võivad olla väga nutikad lahendusepakkujad, nii kasvatate lapses koostööoskusi ja õpetate teda tasapisi vastutust võtma. Siiski peaks jälgima, et te ei paneks lapsele liialt suurt vastutust, vastutuse määr peaks vastama lapse eale. Kui laps on hädas ja ta tunnetab, et ka vanem on hädas, siis on see lapsele keerukas olukord. Laps tahab tunda, et ta võib alati toetuda vanemale, kes on targem ja kogenum.
Mõistagi soovib laps ka teie jäägitut tähelepanu, teise lapse ja majapidamise kõrvalt võib see olla keerukas. Ehk on võimalik kaasata laste isa, vanaemasid või hoidjatädi, et saaksite ise hõlpu ning et ka suurem laps saaks nautida teiega koosolemist nii, et ta tunneb, et olete pühendunud vaid talle. Laps vajab head emotsionaalset kontakti vanemaga, see on tema arengu eeldus.
Oluline on silmas pidada ka teie enda vajadusi. Kui teie ärritunud ja rahuolematu, nopib laps üles teie ärrituse ja rahulolematuse. Kõik need tunded, mis on vanemate sees, peegelduvad-avalduvad lapses. Meil vanematena on väga oluline hoida oma vajadused kaetuna, siis on meil hõlpsam tulla toime iseenda ja olla kannatlikum oma lastega. Piire saab panna mõjusalt ja samas armastavalt, kuid selleks on vaja olla rahujalal eelkõige iseendaga.
