Olen kehv kirjakirjutaja, aga äkki annate mulle head nõu kuidas edasi talitada, sest mina enam ei suuda.
Taustainfoks niipalju, et mu kallis-kallis tütreke on sünnist saadik olnud selline... keeruline. Viri, närviline, kartlik, minus väga kinni. Esimesed eluaastad kandsin ma teda pm pidevalt süles. 3a läks lasteaega, millega harjumine võttis u aasta. Ta vajas väga lähedust, lohutamist ja julgustamist. Olen siiani kindel, et ta tõesti vajas seda, AGA ma kardan, et rikkusin ta sellega ära
u al 4a läks natuke kergemaks, lasteaias meeldis, oli julgem ja aktiivsem samas hakkasid tekkima "kiiksud": enam ei söödud minu toite, ei tahetud ennast pesta jne. Need asjad aina süvenevad kuni tänase päevani.
al 5a aga on olukord meie kodus täiesti jube. Aktiivsus on kasvanud niivõrd palju, et see omandab juba tõmblemise mõõtmed. Jonnib palju ja on oma lähedaste peale tige, karjub, sõna ei kuula.
ja nüüd on ta juba üle 6a vana ja midagi väga paremaks ei lähe. Ainult et nüüd on meil kodus väike beebi ja ma tõesti ei jõua, ei suuda mõlemaga hakkama saada
Tavaliselt ma juba tean mille peale ta närvi läheb (ikka need samad söömise ja pesemise teemad), aga igal hommikul/õhtul on ju ikkagi vaja riidesse panna, juuksed kammida, süüa, hambad pesta. Ükskõik kuidas ma neid asju ei aja, ikka tõstab tüli. Kui neid asju vaja ei oleks, oleks ta rõõmsam küll, aga mitte kauaks. Paha tuju võib tulla IGA HETK ka nässu läinud joonistusest, 2a tagasi katki läinud tassist vms
See kõik on nii väsitav ja hingele valus, aga siiani olen hakkama saanud. Sest kui tal on hea tuju, on ta maailma armsaim laps ja see laeb mu patareid. Kuni siis eilseni, avastasin, et ma kardan tema jonni niiväga, et ei tunnegi enam sellest heast lapsest rõõmu. See avastus oli nii valus, et olen ausalt öeldes siiani sellest shokis
Kõige valusam ongi see, et olen enda arust selline üle keskmise taskupsühholoog ja ma olen kõvasti vaeva näinud IGA JUMALA PÄEV! Reeglid on paigas, olen peegeldanud, eraldanud, rääkinud, rääkinud, rääkinud...
Mitte midagi ei aita. Ei tegelikult aitab küll, ta on nutikas tüdruk kui hoog lõpuks läbi, siis ta saab aru, vabandab lubab enam mitte kunagi nii teha, KUNI JÄRGMISE KORRANI
Eelnev kiri annab palju mõtteid jonniteema mõistmiseks. Täiesti teemakohane hea lugemine, samuti raamatusoovitus, ja küllap saate endale ka mõned viisid keerlistes olukordades toimimiseks. Kui nüüd veel korrata mõnd mõtet, siis nii see ju on, et lapse protest, keeldumine millestki, nutuhood, tavatu käitumine annab meile teada lapse halvast enesetundest. Ta kaitseb oma vajadusi ja väljendab oma tundeid, mis on iseenesest täieti eluterve ja loomulik. Laps annab teada, et miski on tema jaoks valesti. Edasi on tähtis, et ta ei saaks vanemalt signaali, et oma tunnete ja vajaduste väljendamine oleks keelatud ja see tähendaks,et temast ei hoolita, et ta on siis „paha laps“. Ta peab kogema, et on turvaline olla ka siis, kui ta on õnnetu ja kurb ning teda püütakse mõista. Sel juhul aitab last just see, et olla tema jaoks olemas ka neil hetkil kui ta võitleb oma vajaduste eest, kui ta kogeb tundeid, et teda ei karistataks selle eest ei otseselt ega kaudselt. Kaudselt näiteks ignoreerides, noomides, hinnanguid andes. Muidugi ei saa ju ka „premeerida“ ega heaks kiita selle eest, et laps ei pane riidesse või ei pese. Küll aga saab tunnustada ja märgata seda, kui lapsel miski õnnetub ja jagada rõõmu selles, mis on hästi. Enamasti lapsed ju teavad, mida neil oodatakse, kuid ikkagi on oluline märgata ja lapsele oma rõõmu jagada, see just on see innustaja ja teeb paljud toimingud meeldivaks.
Teie kirjast selgub, et tütar on olnud juba pisikesest peale „keeruline“ ja aasta-aastalt on probleeme juurde tulnud. Olete mõelnud ka seda, et olete kuidagi praegustes raskustes osaline. Kas võib olla, et olete kuidagi olnud tundlikum, murelikum, kõrgendatult ärev ja seda on ka laps tunnetanud? Vahel on nii, et ülitundlikel ja muretsevatel emadel on ka ärevamad lapsed. Näiteks olete reageerinud iga ohu korral, appi tõtanud, eeldanud, et laps kardab mõnd asja ja kiiresti loobunud või püüdnud teda veidi ennatlikult kaitsta. See kõik võib lapses kokku anda teada, et maailmas on palju ohte, mida karta ning ta hakkabki seda hirmu väljendama, tehes seda vahel mõnd olukorda, tegevusi vältides või nutuga reageerides. Näiteks võib ka olla, et tema jaoks on mõned igapäevased toimingud (söömine, pesemine, kammimine) seepärast vastumeelsed, et need seostuvad pingega, kellegi närvilisusega ja temaga pahandamisetega.
Teadmata, kas nendel oletustel on alust ja mis täpsemalt lapsele raskusi valmistab, tuleb igal juhul kasuks püüda neis olukordades toimetades olla järjekindel, kuid seejuures rahustaval viisil, seega nõudlik aga sõbralik ja toetav. On toimingud, mida lihtsalt tuleb teha, kuid teie saate teda toetada, olle lähedal ja olemas ning rõõmustada iga edusammu üle. Laps peaks kogema seda, et teie usute, et ta saab hakkama ja ei anna ka kaudselt viheid võimalikust eesseisvast pahandusest. Seega on väga oluline teie reageeringud lapsega toimuvas.
Ka võib olla, et probleemide hiljutises süvenemises on oma roll uuel pereliikmel, väiksel beebil. Kui nii, siis võib suurem laps muutuda mõneks ajaks abitumaks ja tundlikumaks. Ja ikka aitab see, et ta tunneb, et teda märgatakse, ollakse olemas. Selleks, et lapsele mõjuda rahustavalt ja kõigega toimet tulla, siis kindlasti vajate ka ise abi ja kellelegi toetumist. Teie ensetundest oleneb palju ka lapse enesetunne.
Kui te siiski tunnete, et teie mure lapse käitumiste pärast ei leevene või koguni süveneb, kui miski ei anna rahu ja liialt palju jääb vastamat küsimusi, siis on võimalik, et oleks vaja ikka süüvida konkreetsemalt teie lapsega toimuvasse ja sel juhul oleks vajalik ka individuaalne lähenemine. Kui peamine näib olevat lapse kõrge ärevus, siis oleks hea konsulteerida ka laste psühhiaatriga ja koos leida viise, et nii teie kui ka laps end hästi tunneksite.
