Mulle väga meeldivad teie foorumis kirjutavad vanemad ja teie nõuanded neile; olen siit ise ka palju õppinud. Aga on üks teema, mis päris sageli kordub ja minus segadust tekitab: laste magamine oma voodis. Teie vastused on üsna üksmeelsed, et laps peaks õppima küllalt varakult magama oma voodis (ja ehk ka oma toas). Muidu on siinsed nõuanded ikka sellesuunalised, et igal perel oma viisid ja kombed, aga selles osas paistab olevat selge seisukoht, et on mingi ajahetk (ja kui ma õieti aru saan, siis umbes nii pärast imetamise lõpetamist, vähemalt 2-3 aastaselt), mil laps tuleks oma voodisse saada.
Mina tahaksin küsida, miks? Teie nõuannetest on läbi käinud, et paaril on vaja enda ruumi ja aega, ja ma olen sellega nõus -- aga kui laps tuleb nt keset ööd või hommikupoole ööd ema-isa voodisse, või kui tegemist on nt üksikvanema lapsega, siis mis on selles halba? Tähendab, ma ei taha vaidlustada teie teadmisi ja tarkust, ma tahan lihtsalt teada, millisel (negatiivsel) moel vanematega voodi jagamine nt 5-6 aastaselt või ka hiljem last mõjutab? Tean paljusid vanemaid, kelle suhted oma lastega on igati head ja lapsed vägagi arenenud ja iseseisvad, aga öösel tilguvad lapsed ikka vanemate kaissu. Ühes peres tean 11-aastast tüdrukut, kes hommikuks ikka vanemate juurde poeb.
Meie oma peres on 5.5 aastane laps selline, kes öö läbi kunagi oma voodis ei püsi. Oleme püüdnud teda ikka seal hoida -- aga see tähendab mitu korda öö jooksul tema juures istumist, kui ta kesk ööd üles ärkab ja üksi olla pelgab. Kuna ta ööseti suurt mingist seletamisest ja arutamisest, peegeldamisest ja rahustamisest unesegasena aru ei saa, siis peale tema juures istumise muid lahendusi ei ole leidnud. Ja ausalt ütelda ei ole ka endal erilist motivatsiooni -- mul ei ole midagi selle vastu, et laps meie vahel magab, suhted mehega on lähedased ja füüsilist lähedust saab jagada ka enne seda, kui laps kusagil 4-5 tundi pärast magamajäämist meie juurde matkab. Olin ise üksikvanema laps ja kuna meil oli tibatilluke korter, siis magasin oma emaga ühes voodis. Ei mäleta täpselt, kui vana olin, kui oma voodi sain, aga kindlasti üle 5-6 aastane ja tean, et olin selleks iseseisvumiseks tol hetkel täiesti valmis. Minu suhe oma emaga oli väga lähedane ja soe; minu iseseisvusele selline lähedus halvasti ei mõjunud (kuigi ma usun, et see oli seepärast, et mu ema oli erakordne, äärmiselt salliv ja mind usaldav ema ja ma kindlasti ei ole ise nii imeline, kahjuks...).
Aga miks te ikkagi annate nõu, et lapsed peaks magama oma voodis? Kas ja kuidas see võib meie lapsele halvasti mõjuda, kui me ootame, kuni ta ise tahab läbi öö oma voodis püsida?
Lugupidamisega,
Mai
Soovite teada, miks foorumi nõustajad enamasti on ühel meelel ning soovitavad lapsel (alates hiljemalt 3-st eluaastast) magada öösiti omas voodis. Teil on mitmeid tuttavaid peresid, kus lapsed magavad ka vanemaks saades koos vanematega- pigem siis tulevad öösel või hommikupoole ööd vanemate juurde kaissu ning et see pole häirinud nende emotsionaalset arengut- lapsed on iseseisvad ja suhted vanemate-lapse vahel korras.
Kirjandusest leiab arusaama, et on mitmeid plusse, kui imik magab oma vanematega ühes voodis (kiindumussuhte areng, isa lähedasem suhe lapsega, öine toitmine mugav nii emale kui lapsele, väiksem hällisurmade arv jne.) ja eks ajalooliselt ongi inimesed maganud (sooja saamise ning turvalisuse eesmärgil) koos ja lähestikku- milline vajadus on kadunud meie kultuuriruumis seoses tsivilisatsiooni arenguga (samal ajal on ka praegu veel kultuure, kus laps magab koos emaga aastaid).
Põhjus, miks psühholoogid soovitavad lapsel magada oma voodis, on seotud ühelt poolt pereteraapiast pärit tõdemusega, et pere on küll üks süsteem, samas on selles mitu allsüsteemi, mille vahel on piirid. Milleks need piirid head on? Terves, normaalselt funktsioneerivas peres on tähtsaimail kohal naise ja mehe ehk paari allsüsteem, sealt edasi, allpool on lapsed. Kui piirid allsüsteemide vahel puuduvad või on väga hajusad, võivad ilmneda olukorrad, kus näiteks laps on haaratud vanemate allsüsteemi asendamaks ühte vanemat (ema on isaga tülis ja tõmbab lapse endale usaldusisikuks- tõstab ta nö samale tasemele. Laps ei tule antud vastutuskoormaga toime ja võib hakata käituma ebaadekvaatselt).
Teiseks- selleks, et lapsed saaksid kasvada ja arenenda, vajavad nad eelkõige turvalisi piire ehk arusaama, kuidas maailm toimib- teadmist selle kohta mis sobib, mis mitte, miks ei lööda teist inimest, millal minnakse magama jne. jne. Vastasel juhul on neil hiljemalt alates teismeeast/tegelikult juba lasteaias/ palju probleeme teiste inimestega suhtlemisel- sest nad lihtsalt ei oska arvestada teiste vajadustega ning astuvad pähe- nii nagu nad on astunud pähe kodus vanematele, kes pole osanud või soovinud (väärad arusaamad lapsekasvatusest- laps on võrdne partner, arvestame eelkõige tema vajadustega, surume oma vajadused inimesena või partnerina tagaplaanile- peaasi, et lapsel oleks tore, hea, mugav jne.) piire seada.
Lisaks saab tuua arengupsühholoogilise vaatenurga- alates 2-3selt, kui lapsel tekib esmane minatunnetus- olen (emast) eraldiseisev indiviid, - ongi vanema roll talle seda üha enam võimaldada, sest lapse ülesanne on eralduda, ennast ema-isa turvalisest rüpest lahti rebida ja iseseivuda, ise hakkama saada (teismeea lõpuks).
See võtab aega, ka lapsel ei ole neid eraldumise samme kerge teha- palju mugavam ja lihtsam on toimetada harjumuspärase mudeli järgi, kus antud kirja une-teema näiteks võib illustreerivalt tuua olukorra, kus laps ei soovigi oma voodis magada, sest vanemate vahel/kõrval on ju nii mõnus ja turvaline. (Milline on siis vanus, millal laps enam ei tohiks vanemate kõrval magada? 8, 10, 12, 17? Kas selle piiri peaks siis ära tundma laps või lapsevanem?) Samas võib olla takistatud seetõttu lapse normaalset psühholoogiline areng- eakohaselt oleks ta täiesti võimeline juba üksi hakkama saama.
Nagu näete, on erinevaid vaateid ja arusaamu, mille tõttu spetsialistid võivad soovitada laste harjutamist omaette voodis magama. Ükski siinkirjuta poolt kirja pandu ei ole dogma ja iga pere teeb oma elustiili osas valikud ise.
Saan aru, et teil endal on isiklik ja positiivne kogemus vanemaga koos magamisest ning seetõttu leiate, et pigem ootate ära, millal teie 5,5 aastane laps on ise valmis terve öö omaette oma voodis ära magama. Kui see ei häiri teid ega teie abikaasat, olete hommikul kõik puhanud ja värsked, paarisuhe paigas- siis toimetagegi nii! Teie peres see töötab!
