Meil on mure tütre magamisega sünnist saati, kuid hetkel on ta kohe-kohe 4a saamas ja ei lähe sugugi paremaks asjad.
Ta on emotsionaalne laps ja beebina oli temaga eriti raske, rinnapiima sai 1,8 aastani ja siis pidin ka ise lõpetama, kuna lihtsalt ei suutnud enam, ta oli täielik sõltlane.
Oli aegu, kui ta ärkas öö jooksul 15 korda (ma lugesin!) ja nii päris pikalt. Praegu ärkab reeglina korra ja kolib meie voodisse, mis on küll varasemast suur samm edasi, kuid õige see pole.
Praegu on põhiline probleem see, et ta ei taha oma voodis magada ja tahab ainult suurde voodisse tulla. Vahel ilusti, vahel probleemselt, kuid üldiselt saame ta enda voodisse ikka õhtul magama. Tema voodi on meie oma kõrval, kaugemale ta seda viia ei luba, rääkimata teisest toast. Väga harva magab terve öö oma voodis, üldiselt ärkab nutuga ja ronib minu juurde. Vahel harva on esinenud ka öist hüsteeriahoogu. Kui suures voodis magab, siis magab ilusti terve öö.
Samuti olen märganud, et kui mind öösel kodus pole, siis magab samuti terve öö ja kui nt vanaemaga on, siis ka magab terve öö. Lasteaias on ka väga tubli ja teistele eeskujuks. Tundub, et teema on seotud minuga. Ta on väga minusse kiindunud ja tahab palju koos ja lähedane olla.
Peresuhted on meil igati normaalsed, oleme õnnelikud, veedame väga palju aega kõik koos, laps saab palju positiivset tähelepanu, mistõttu oleme täiesti nõutud, miks selline häire on.
Praegu oleme umbes aastakese järjepidevalt teda ikka oma voodisse suunanud, kuigi õhtuti räägib, et ei taha ja nutab jne. See järjepidevus ei ole kuhugi viinud ja mulle tundub selline "sundimine" kuidagi vale. Ta jääb ebameeldiva emotsiooniga magama. Isegi kui ilusti läheb oma voodisse (mida ka juhtub tihti), siis öösel ikka ärkab ja tahab meie juurde.
Päeval käitub nagu normaalne 4-aastane ja kõik on tiptop.
Magamise teema aga tohutult häirib meid ja ega see õige ei ole, et nii suur laps vanemate voodis magab. Tahaks teda ikka oma tuppa ka harjutama hakata, aga praegu näib see küll võimatu.
Rääkimisest, et "oled nüüd suur tüdruk juba" jne ning muudest pehmetest meetoditest ei ole üldse tolku Samas sundimise ja nutuga meetodeid ma ka ei poolda.
Tore, et te ei kasuta sunnimeetodeid ning püüate last tema probleemis mõista.
Ilmne on see, et laps ei tee midagi niisama, ikka on käitumine seotud mingi vajadusega. Kirjeldate, et laps on teisse väga kiindunud ja soovib palju koos ja lähedane olla. Ühelt poolt on see lapse normaalne arenguline vajadus, teisalt – kui teile tundub, et lähedusvajadus on ehk veidi ülemäärane, võiksite mõelda sellele, kui palju lapsega koos oldud ajast te ühendate muude tegevustega ja kui palju on neid tegevusi, kus olete kohal vaid lapse jaoks. Laps on tundlik, ta märkab, kui ema-isa mõte on mujal. Nii et kui mängite, joonistate, vestlete – siis tehke seda 100% ja ka kui tegelete oma asjadega – siis öelge lapsele, et teil on muud asjad ja tegelege 100% nendega. Vahel on nähtav, et ema on lapsega 24/7 koos, aga lapsel on ikka emast puudu. Siin on tihti tegemist sellega, et ema füüsiline keha on küll kohal, aga mõtted on mujal.
Mõttekoht võiks olla ka see, kui palju te ise lapse lähedust vajate, kui valmis olete 4aastast last eakohaselt iseseisvuma ja endast eemale laskma. Suhted on ikka kahepoolsed, kui üks n-ö hoiab kinni, siis ta saab seda teha vaid siis, kui teine laseb sel toimuda, protsessis osalejaid on kaks.
Ütlete kirjas, et tunnete ennast õnnelikuna ja peresuhted on korras. See peaks olema igati turvaline kasvukeskkond lapsele ja kõigile teile. Siiski küsin mõtteaine tekitamiseks, kui intiimne on teie suhe mehega – kas saate piisavalt lähedust, sh seksuaalset lähedust? Vahel juhtub, et lähedusevajadus kaetaksegi põhiliselt lapsega toimetades, samal ajal jääb aga paarisuhtelähedus tagaplaanile. Kui laps magab paari voodis, siis midagi see räägib ikka ka paarisuhte kohta. Kui te lasete sel toimuda, siis millegi tõttu on last teie vahele, teie juurde vaja...
Seni kuni laps saab rinda, on lapse magamine ema juures loomulik, sealt edasi peaks tulema lapse oma voodi ja seejärel lapse voodi lapse toas. Uurida tuleks probleemi mõlemalt poolelt, nii lapse kui ka vanemate poolelt, probleem on ju mõlemal. Last kuulates ja mõista püüdes on ehk võimalik aru saada, mis last segab, mida ta pelgab ja mida peaks muutma, et ta nõustuks oma voodis magama. Samas peaksite lapsele ka ausalt selgitama, mis on teie jaoks see põhjus, miks te tahate olukorda muuta. (Kõik laste harjumused on vanemate kujundatud, ümberkujundamine ongi keeruline, ja lapsele võib see arusaamatu näida – kogu aeg oli nii, mis siis nüüd lahti?)
Kui laps on valmis lahenduste osas kaasa rääkima, siis kasutage kindlasti ka lapse lahendusi. Uue voodi või vahva voodipesu ostmine, toredad kaisuloomad, lemmikloomapildiga öölamp... lapsel võivad olla oma head ideed ses osas. Lapsele on abiks, kui vanemal on kindel otsus, mida ei saa lihtsalt kõigutada. Kui teil on kindel otsus, siis käituge selle otsuse järgi. Kui olete teinud kokkulepped, aga need ei pea, nt tuleb laps ikka voodisse, siis õrnalt, aga kindlalt viige laps oma voodisse tagasi, kuulake teda mõistvalt: ma tean, et sa tahaksid meie juures magada, ma näen, et sulle ei meeldi, et ma su oma voodisse tagasi viin jne. Nii et kõigepealt mõistmine ja alles siis, kui laps on rahunenud, ratsionaalsed argumendid. Soovitan kindlasti lugeda raamatut „Nutt ja jonnihood“ (A. Solter) ja „Sinu piirid – minu piirid“ (J. Juul), mõlemad on ilmunud kirjastuses Väike Vanker.
Samas sundimise ja nutuga meetodeid ma ka ei poolda.