See ei ole küll tüüpiline probleem, kuid kirjutan seda siiski.
Laps käib 3. aastat lasteaias ja kui juba esimesel aastal mainiti, et laps on arengust ees, siis olin lihtsalt meelitatud - ju siis saan ikkagi kenasti hakkama. Eelmisel aastal sellel teemal muud juttu polnud kui see, et laps lihtsalt võttis kätte ja õpetas rühmakaaslastele, kuidas panna suuremaid puzzlesid ning puu otsa ronimist ka. Kuid nüüd sellel nädalal tuli lausa pomm. Poleks kuidagi osanud arvata, et laps nii palju mõnes osas arengust ees võiks olla. Õpetaja kutsus mind korraks "kööki" juttu ajama ja teatas, et mu laps on loogilise mõtlemise tasemelt kohati isegi kaugemal kui 1. klassi minejalt nõutakse. Mul oli selle jutu peale suu ammuli, sest ma pole ju teda kuidagi eriliselt arendanud. Lihtsalt kui tal on millegi vastu huvi olnud, oleme sellega tegelenud ja nii ongi tal läbi mängu selgeks saanud piltmõistatused, kümne piires arvutamine ja tähed. Puzzlesid on ta 2-aastasest saadik suurima hea meelega pannud ja hetkel ongi 100-150tk talle just parajad nuputada. Pakkusin selle kõige peale välja, et võiksin siis ju lasteaeda mõned suuremad puzzled ja raskemad nuputamismängud tuua, et kiiremini arenevatel lastel oleks ka paari-kolme aasta pärast midagi teha. Meil kodus vana hea "Nuputa" raamat, millest olen lapsele ka lihtsamaid tikumõistatusi lahendada andnud juba.
Mis mind aga imestama pani oli ühe teise lapsevanema kommentaar, et peaksin oma laspele arengus n-ö. piduri peale panema, sest see polevat enam normaalne, et 4-aastane laps tunneb numbreid 1000ni, oskab lihtsamaid liitmis-lahutamistehteid ja õpetab teistele lastele kuidas pannakse suuremaid puzzlesid kokku.
Põhiline küsimus minu poolt olekski see: kas jätkata nii nagu enne ehk siis vastavalt lapse huvile talle uusi asju ette andes või lähtuda n-ö "eakohasest" arengust ja panna pidurid peale, et tal ka kooli minnes oleks midagi teha?
Olin ise selline laps, kes läks 1. klassi osates kõike juba 3. klassi tasemel, kuid kahjuks vanemad ei lubanud mind edasi viia ning seetõttu ei tekkinud mul ka õpiharjumusi.
Tõepoolest, kui laps oma eakaaslastest suurel määral erineb - isegi kui see erisus on positiivne - võib see ikkagi vanematele muret teha.
Lapse eakohase arendamise juurde kuulub kindlasti see, et vanemad pakuvad lapsele tegevusi, mis lapses huvi, uudishimu ja toimetulekuväljakutset pakuvad. Seda te oletegi teinud ja kirjelduse järgi on laps tõesti arengus teistest ees. Kindlasti ei ole vaja tegelda "pidurdamisega". Ühelt poolt oleks hea normaliseerida seda erilisust (igaüks on millegi poolest eriline; anded ja tugevused nii lastel kui ka täiskasvanutel võivad selguda eri arengujärgus; igaühel on oma, veidi erisugune arengutempo; igaüks väärib lugupidamist sellisena, nagu ta on jms) ning samas ka tunnustada last nutikuse ja tubliduse eest. Kindlasti laske lapsel ka edaspidi tegeleda kõige sellega, mis teda huvitab.
Mille üle ehk võiks mõelda, on teie lapse loominguline ja sotsiaalsete oskuste pool. See, mida kirjeldate, viitab nn ratsionaalse poole suurepärasele arengule, selle kõrval on vaja märgata ka nn pehmemat poolt. Joonistamine, voolimine (jm käelised tegevused), verbaalne osavus, oskus teistega suhelda, olla teisi mõistev, hooliv ja seltsiv... - kuidas on sellega? Võib täiesti olla, et ka see pool on lapses hästi arenenud, lihtsalt kirja fookus on teine. Kui aga märkate, et see pool lapses ehk vajaks veidi toetamist, siis seesuguse tasakaalu loomine võiks lapse arengule samuti hea olla.
Teie teate oma last kõige paremini, kindlasti tajute just teie kõige paremini, mida laps vajab ja mida ehk mitte. Eneseusaldus ses osas teeb samuti head. Ja kui mäletate, et olite ise lapsena sarnane laps, siis saate ka mõelda, mis oli see, mida te ise sarnases olukorras vajasite, kuid mis ehk tollal puudu jäi - ning seda korvata.
