Ma ei teagi millest alustada. Aga on hetkel tunne, et ma olen maailma kõige hullem ja halvem ema ja olen oma lapse elu ära rikkunud, muutnud ta täielikuks närvipuntraks, kes ei saa koolis hakkama, kelle enesehinnang on null ja kellel on täielikud kompleksid.
Jäime temaga kahekesi, kui ta oli 4 aastane. Läksime ta isaga lahku kuna ei saanud enam omavahel läbi, pidevad tülid väsitasid nii ära, et mina otsustasin lahku kolida. Lapsele mõjusid ka ilmlselt need tülid juba siis. Ma küll üritasin elada temale ja olla hea ema aga olin nii noor ja kogu see situatsioon muutis mind jube närviliseks. Mul polnud raha, et minna kuhugi nõustaja juurde, seega see aina süvenes. Meil oli ka häid aegu aga nüüd mõtlen, et ma oleks pidanud VÄGA palju asju hoopis teisiti tegema. Ta juba siis näiteks kartis üksi magama jääda, kontrollid iga sekund, kas ma ikka olen koddus, kuigi olin vaid kõrval toas. Tal olid lasteaias käitumise probleemid, ärritus kergesti ja sattus konflikti. Ma ise ka riidlesin temaga palju ja oli hetki kus ma ei andnud enam endale arugi, mida teen, käratasin ta peale või sakutasin teda, jätsin üksi tuppa vms. Ma tean, see on KOHUTAV! Kes see teeb nii OMA lapsele??? Kuna raha oli meil vähe ja vaja kõige eest maksta siis see närvilisus aina süvenes, mõtlesin, kuidas hakkama saame. Lootsin leida kellegi, kellega koos edasi minna. Kandidaate oli erinevaid kuid keegi ei sobinud. Elasin ühe mehega koos paar aastat isegi, kuid tema ei saanud ka minu lapsega nö hakkama, läksime lahku. Siis olin mõnda aega üksi, õppisin olema sedasi õnnelik ja leidsin mingisuguse rahu enda sees. Ometi suhted lapsega ei paranenud. Koolis läks ta klassijuhatajaga konflikti, kes nimetas teda hälbega lapseks. Käisime psühholoogi juures, ta tunnistati normaalseks. Mulle anti küll nõu, kuidas temaga peaks käituma aga....ma ei suurtnud. Ikkagi ärritusin ma, kui ta sõna ei kuulanud, karjusin ta peale ja tegin nö karuteene sellega iseendale, asjad läksid veel hullemaks. Hommikuti ärgates oli tal juba paha tuju, iga asja peale, mis talle ei meeldinud, vihastas. neid asju on praegugi nii palju, ma ei jõua ilmselt kõike üles kirjutada, mis mind häirib.
Hetkel on mul mees, kellega oleme koos olnud juba pea kolm aastat. Ma pole kedagi varem nii armastanud, kui teda ja meil on ideaalne suhe, kõik klapib ja saame ülihästi läbi. Nüüd on meil ka juba pea kahe kuune ühine laps.
Minu mehega on minu poeg saanud algusest peale kohe hästi läbi. Või no vähemalt võttis ta kiiresti omaks ja vastupidi. Nüüd aga on mees ka rohkem sekkunud poja asjadesse ja aitab nö teda ohjas hoida, kui nii võib öelda. Me oleme proovinud igasuguseid variante, küll seda, et käimegi sabas ja ütleme, et näe, siin on su asjad laiali ja su tuba on segamini ja sul on see või teine asi tegemata, sa pole ammu pesemas käinud, sa pead trenni minema jne jne. meid tüütas aga ennast ka see järel käimine ja tänitamine ära, ja ega see poissi ka neid asju kohe tegema ei pannud, ikka tuli nädal aega öelda, et tuba on sassis kuni siis lõpuks suure vihaga koristas nädalavahetusel. Tegime siis nii, et panime paika, mida me temalt ootame - korra nädalas koristab oma toa, viib prügi välja - need oleks kodused ülesanded. Pole just palju 11 a poisi jaoks ju? Siis see, et käib regulaarselt dushi all, peseb 2 x päevas hambaid, õpib peale kooli oma tükid, loeb raamatut nii, et jõuab tähtajaks loetud, vaatab ise, et peaks arvutis olemise ajast (1 tund) ja teleka ajast (ka 1 tund) kinni jne. Et siis iga nädala lõpus me vaatame nö nädalale tagasi ja räägime, mis läks nii ja mis mitte. Tegime veel nii, et kui on nädal aega kenasti oma asjad ise ära teinud, teeme midagi nädala lõpus koos. Üldiselt aga ei juhtunud seda ükski nädal ja see asi ühesõnaga ei tominud ka. Minul on tunne, et tahaks kõigele käega lüüa. Las teeb mis tahab. Koolis saab kahtesid aga meile ei räägi nendest midagi, kuni ükskord õpetaja pani vanu hindeid ekooli ja sai 5 kahte järjest sinna kirja. Poiss ise ei mäleta, ei tea, tema pole midagi teinud, tema oskab kõike ja punkt. Rääkida ei taha, hakkab karjuma ja nutma. Nagu iga muu tema jaoks ebameeldiva asja peale. Oleme üritanud heaga, nö sõbralikult rääkida, siis ta ütlebki, et kõik on korras ja pole midagi koolis halvasti. Ainus, millest ta on nõus palju rääkima, on asjad. Puutetundlik telefon on praegune unistus ja selle saamiseks on nõus kõike tegema. Mina aga ei kavatse tema manipuleerimisele alluda ja teda millegagi ära osta. Ma olen küll lugenud aktiivsest kuulamisest aga meie puhul ei ole see võimalik. Minul ei jätku kannatust (praegu beebi kõrvalt pole aeagagi) ja tema vastused ongi kas jah, ei, ei tea, ei mäleta, midagi pole viga jne. See on kõik, mis tuleb, kui temalt midagi küsida. Peegeldan ka aga siis ütlebki, et on jah nii ja kõik. Sealt edasi ei lähe me kumbki. Terve raseduse aeg oli närviliubne, nüüd on beebi ka rahutu, ma usun, et sellest ongi ja praegu me ju ka ikka tülitseme ja beebi kuuleb seda kõike. suurem piss lihtsalt nutab kõva häälega IGA asja peale, suisa röögib. Ma tean, et ma peaks minema ta juurde ja ära leppima aga ma ei suuda. Ma lihtsalt enam ei suuda seda üldse taluda... Muidugi on temas palju head ka, ta tuleb ja kallistab meid igal õhtul enne magama minekut, ja ka õhtu jooksul kallistab vahel niisama, mis näitab, et tal on suur läheduse vajadus...ja me teemegi koos asju, mängime, käime jalutamas aga seda siis, kui temal on hea tuju. Kui ta aga on jälle pahas tujus, sest pole saanud oma tahtmist, siis ei saa me ka koos midagi teha ja seda juhtub päris tihti.
Söögiga on ka suur jama, ta ei söö enamus toiduaineid, sööb palju magusat ja krõpse, karastusjooke jms. Koju ostame harva midagi sellist, krõpsu ega muud sellist polegi enam ostnud aga kuna tal on taskuraha, siis ostab ta ise endale ja väga tihti, koolis müüakse isegi igasuguseid magusaid asju. Magus aga võimendab minu meelest tema närvilisust veelgi, tema aga justkui ei saaks ilma enam elada. Soolasest toidust sööks ta hea meelega vaid makarone, pihve, viinereid, pelmeeneja friikaid. Kui teha midagi muud siis ta lihtsalt ei söö. Kui anda valida, siis valibki nendest eelpool nimetatud söökidest. Koolis aga sööb ta enda sõnul küll kõike ja kohe mitu portsu...Ma ei saa enam sedagi uskuda...usaldus tema vastu on täiesti kadunud...ta valetaks igal sammul, isegi õpetajate peale. Kui saab märkuse, siis on keegi teine ALATI süüdi, tema ei ole kunagi.
Ühesõnaga - mu laps on täiesti rikutud ja mina olen selles süüdi. Üks osa minust tahab teda jubedalt aidata, mõista, uuesti usaldada....teine osa aga tahabki käega lüüa...ma lihtsalt ei jõua! Mehega arutame sellel teemal palju ja teame ka, kuidas me peame käituma, üritame mitte anda lapsele hinnanguid ega teda sildistada aga ikkagi keegi mist millalgi libastub...ja siis oleks kõik justkui otsast peale? Kas sellist katkist last üldse saab enam aidata või on ta lootusetult rikutud? Tema psüühika on väga häiritud ja nõrk...ta solvub ka väga kergesti ja on näha, et ta ei suuda oma emotsioonidega toime tulla...Ma tean, et te soovitate minna psühhiaatri juurde...kunagi, kui käisime, oli ta 6 aastane ja telle kirjutati rahusteid välja. Ma ei hakanud talle neid kunagi andma aga äkki oleks pidanud? Äkki on nüüd vaja?
Mulle tundub, et hoopis minul on rahusteid vaja...või õigemini nõustajat, kuidas suuta rääkida temaga nii, et ma ei ärritu iga asja peale, mis mulle tema juures ei meeldi. Mulle ei meeldi, et ta on nii must, ta võib olla pesemata mitu kuud, kui talle ei tuleta meelde. Mulle ei meeldi, et ta paneb mustad, haisvad riided kappi puhastega kokku ja kõik on kortsus. Mulle ei meeldi, et ta mängib arvutimänge, kus on tapmist ja peksmist. Mulle ei meeldi, et ta ostab ise palju magusat. Ja ta teab seda kõike, ma olen öelnud, et mulle ei meeldi need asjad ja miks ei meeldi ja kuidas see mind mõjutab. Aga mitte miski pole ju muutunud.
Ma tahan, et meil oleks kena, üksteistega arvestav ja armastav pere, kus kõik saavad omavahel hästi läbi, keegi pole kellegi teenija ja asjadest räägitakse normaalsel toonil, mitte karjuval ja tänitaval. Kuidas ma saan sellise pere? Kas üldse on lootust? Kuidas ennast muuta???
Kui vaid saaks kõike otsast alata...küll ma teeksin siis teisiti, kui olin temaga kahekesi....aga ei ole kahjuks ju võimalik...ma olen täiesti nõutu, tühi, väsinud sellest, ma tahan nautida oma väikest ime, oma beebit ja ma naudingi, tema saamine oli väga raske, sünd oli peaaegu traagiline ja ma iga päev tänan jumalat, et ta olemas on. Aga raske on seda õnne nautida, kui peab iga päev tegelema suure lapse probleemidega ilma, et sellest mingit kasu oleks. Pigem lähevad asjad hullemaks...Ma muide olen ju ka enne siia kirjutanud, päris mitu korda aga vot ju siis olengi ma nii nõrk ja rumal, et ei oska neid soovitusi kasutada. Ja praegu ei ole eriti beebi kõrvalt võimalik käia kuskil nõustaja juures ka...Mida ma peaksin tegema, millest ALUSTAMA?
Ma palun vabandust, et teie aega nii raisanud olen ja mitu korda juba samadel teemadel põhimõtteliselt kirjutanud ja endiselt olen siin tagasi. Aga see annab ka omamoodi lohutust ja saan enda ees selle teema rohkem klaarimaks...kas ise mingit lahendust ma ikka ei suuda leida. Mul on teie soovitused isegi välja kirjutatud ja arvutis kõik kenasti olemas, ma loen neid ja olen hommikul hakkamist täis, et vot nüüd ma hakkan heaks emaks ja oskan temaga suhelda normaalselt...aga see on täpselt kuni tema järgmise vihapurskeni või mõne lolluseni. Nii palju küsimusi sai nüüd...ma tänan tuhandest ette, kui keegi üldse viitsib arvamust avaldada...
|
