Tere. Muretsen oma 5 a tütre surma teema hirmude pärast. Ühel õhtul võttis ta teema üles, alustades loomadest - kui loom sureb, kas ta siis kunagi enam ellu ei ärka? Ta küsis ja uuris pisut veel ning hakkas siis meeleheitlikult nutma, et tema ei taha ära surra ja ta ei taha ka, et mina ära sureksin. Mulle tundus, et ta mõistis surma lõpplikkust. Olin pisut ehmunud, aga suutsin siiski rahulikuks jääda ja üritasin ta mõtteid peegeldada. Kui ta oli ära nutnud, arutasime isekeskis asja. Kas mina olen noor või vana, küsisin. Noor, arvas tütar. Aga vanaema? Vana. Vanavanaema? Ka vana. Ütlesin, et mina elan veel kaua temaga koos ja saan samuti vanaemaks, ning et ka tema elab veel kaua-kaua. Niimoodi arutledes ta lõpuks rahunes ning suutis isegi naeratada. Samas sain meie jutuajamisest teada, et ta on surma peale mõelnud ka lasteaias enne magamajäämist või peale ärkamist. Minu üks küsimus ongi, et kas ma peaksin sellise mingil määral pideva surma peale mõtlemise pärast mures olema?
Ja teine küsimus puudutab laste unenägusid. Kuidas asjasse suhtuda, kui lapse unenägu on niivõrd õõvastav, et paneb mind ennast päris nutma? Laps nägi unes, et me läksime koos kellegi väikest last vaatama, aga last seal sees (kui ääri-veeri uurisin, sain aru, et tegemist oli kirstuga) ei olnud, ainult kuivad lehed. Ja siis oli tema seal sees, keegi tegi õudset häält ja mina, tema ema, hoidsin kaant kinni. Kui uurisin, et kas ma hoidsin kaant kinni heas mõttes (et kaitsta selle õudse hääle tekitaja eest) või halvas mõttes, siis ta mõtles natuke ning vastas, et halvas mõttes.
Unenäod ju mingil määral peegeldavad päevaseid läbielamisi? Kas ta tunneb, et mina olen tema vastu niivõrd halb, et see unes niimoodi võimendub?
Surma teemaga on tütar ka pisut kokku puutunud. Tema üks vanavanaemadest suri umbes kaks aastat tagasi, me käisime ka matustel ning ta aeg-ajalt mainib selle ära, et tema vanavanaema on surnud, see on kuidagi oluline ära märkida. Teine kokkupuude on olnud minu vanemate koeraga, kes suri samuti paar aastat tagasi.
Kas ma peaksin sellise murega pöörduma laste psühholoogi poole?
Aitäh!
Olete mures seetõttu, et lapsel on muremõtted surma teemal ja see teeb nõutuks, aga ka hirmutab teid. Kirjeldate ka, kuidas olete lapsega nende teemade kerkides käitunud: olnud toetav, peegeldanud lapse tundeid ja mõtteid, arutlenud koos lapsega. See kõik on väga kohane, ja põhjust psühholoogi poole pöörduda ma ei näe.
Lapsed hakkavadki umbes selles vanuses küsima n-ö eksistentsiaalseid küsimusi: mis on surm, kuidas maailm kestab, kuidas sünnivad lapsed, kas jumal on olemas jms. Küsimuste esitamist mõjutab alati reaalne elu lapse ümber. Kui keegi on surnud (või sündinud), siis on ju lapselgi selle üle juurdlemist. Väga oluline on anda lapsele eakohaseid selgitusi, aga vähemalt sama oluline on last kuulata ning tema tundeid ja mõtteid mõista ning aktsepteerida.
Kui laps mõtleb surmast ja räägib sellest, siis on kõige olulisem mitte seda takistada ega keelata. Nii et jätkake sama liini: kuulamine, peegeldamine, normaliseerimine, rahulikud-turvalised arutelud.
Unenäod peegeldavad tõesti omal moel seda, mida me päeval oleme läbi elanud, ent kuna magades puudub meil kontroll enda üle, siis on unenäopildid tihti irratsionaalsed, segased, kummalised. Väga tore, kui laps teid usaldab ja saate koos rääkida-arutleda, mida unes nägite. Ei maksa aga unenäopilte üle tähtsustada, vahel need küll tunduvad sümboolsel või ka otsesel moel tegelikkusega haakuvat, kuid siin tuleks meeles pidada, et tähenduse unenäole annab ikka inimene ise, niisiis on ka lapsega võimalik rääkida mitmetest tähendustest, seesugune tähendusvälja laiendamine aitab ka leevendada hirmu ja pinget, mis võib tekkida, kui ühte (ja negatiivsesse) tähendusse kinni jääda. Nii et siingi on vaja teie täiskasvanulikku tuge lapsele: kuulamist, mõistmist, ka selgitamist, sest lapse maailmapilt on veel kuni 10aastani suhteliselt ebarealistlik.
