Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: laps, ema ja vanaema

lili
Külaline
Postitatud 23.02.2012 kell 13:28
Tere!
Soovin küsida nõu, kuidas hakkama saada lapse jonnituuridega, mis tekivad siis, kui vanaema külas on.
Minu peagi neljaseks saav tütar on muidu väga asjalik, rõõmus ja tegutsemishimuline ning kui me temaga koos kodus oleme (nt haiguse ajal, nädalavahetuseti vm), siis on ta üldiselt heas tujus, mängib palju ka üksi oma asjadega, toimetab, joonistab, on minuga viisakas, kuulab ilusti mu sõna ja on igati tubli laps. Jonni jääb järjest vähemaks ja kui jonn tulebki, on see mingi konkreetse asja pärast, näiteks tahab ta toas kanda õuekingi ja mina ei luba. Aga see jonn läheb 4-5 minutiga üle ja pikalt me selle all ei kannata.
Viimasel ajal olen aga täheldanud, et just siis, kui vanaema endale seltsiks külla kutsume, muutub tütar nagu tundmatuseni, hakkab meelega vanaema vastu pahasti käituma, näitab talle mossis nägu, ütleb midagi halvasti, krutib pahandusi üles ning siis sealsamas jälle kutsub teda mängima, ütleb, et vanaema, tule otsi mind, vanaema, tule jookseme, vanaema, tule mängi. Vanaema on hästi pehme loomuga, ei ole kunagi range, ei ütle ei, ei keela, ei sea mingeid piire. Ühest küljest on see tore, sest vanaemaga saab mu tütar teha ka "lollusi", mida meie, emme ja issi, enamasti ei luba (nt süüa voodis, teha peegli ees nägusid) või lihtsalt enamasti ei viitsi kaasa mängida (joosta mööda tube ja hüüda naljakaid sõnu, laduda patjadest torni, mängida lapse enda reeglite järgi peitust jne). Vanaema on nagu tõeline vahva vanaema, kes toob kommi, laseb enda seljas turnida, ennast väntsutada, ennast käskida ja kamandada. Samas teisest küljest tundub mulle, et laps on hakanud vanaema leebust kurjasti ära kasutama ja nagu otsiks, kus vanaema piirid lõpevad. Vanaema piire ei sea, ja kui ta mänguhoos haiget saab või lapse kurja näo peale solvub, siis istub niisama kurva või tigeda näoga ega tee lapsest enam välja. Laps on segaduses, sest tihti ta ei mõista vanaema kehakeelt ega taipa, et on midagi valesti teinud. Ta sikutab vanaema üha rohkem, provotseerib teda, püüab vanaema ja seejärel minu tähelepanu võita juba tahtlikult midagi paha tehes, näiteks võtab väikse venna asju, viskab riideid maha, viibutab rusikat jne.
Ma olen vanaemale selgitanud, et ta võiks ja peaks lapsele aeg-ajalt lahkelt, aga konkreetse häälega selgitama, kuidas koos mängida, kuidas teineteisega asju jagada, miks ei tohi teist kamandada ega lüüa jne. Õhutan teda natuke rangem olema, kuna mulle tundub, et kui laps teab, mida ta tohib ja mida mitte, siis on tal kergem. Selline kasvatusviis on meie perele siiani sobinud ja me väljendame end alati hästi selgelt, stiilis "mulle ei meeldi, et sa mänguasjad kõik minu käest ära võtad, lase palun mul ka mängida" või "palun ära turni nii kõvasti mu seljas, ma saan haiget, tule parem istu natuke rahulikumalt mu kukile, siis ma ei saa haiget ja ma võin sind kukil hoida". Püüan vanaemale selgitada, et kui ta lapsele selgelt oma tunnetest ja soovidest ei räägi, siis laps tema kehakeelest ja näoilmetest aru saada ei pruugi või vähemalt ootab vanaemalt selgesõnalisi suulisi väljendusi. Vanaema aga solvub minu õpetuste peale, ei ole minuga nõus, ütleb, et teie, isa-ema, võite ju oma last keelata, aga tema on vanaema ja tema ei saa seda teha. Minule seevastu jääb selgusetuks, mis imeloom see vanaema siis on, kes ei tohi oma lapselast keelata talle haiget tegemast? Igaühel on ju see õigus, lasteaias, külas, igal pool... inimesed ju suhtlevad nii ja see on normaalne, et kui mu laps kellele tahes liiga teeb, siis see "kes tahes" keelab teda, ütleb, et ära tee nii, mulle ei meeldi.

Vanaema külaskäigud lõpevad enamasti sellega, et vanaema läheb solvunult ja pahasena ära, kuna lapselaps on kasvatamatu, indigolaps, tema laps (st mina) ei teinud kunagi nii; minu tütar on veel tükk aega jonnine, provotseerib mind, teeb kõike, mida ei tohi, lausa nuiab pahandamist; ja mina olen muidugi ka tujust ära, pahandangi lapsega, ehkki sisimas mõtlen, et pahandama oleksin pidanud hoopis vanaemaga, kes ei suuda enda eest seista, annab lapsele liiga palju vaba voli ja tekitab seega meie kodus asjata pingeid.

Paluksin Teie arvamust, kas ma käitun kuidagi ise valesti või mida ma võiksin teha, et olukorda paremaks muuta. Vanaema ma ilmselgelt muuta ei saa.
Auli Kõnnussaar
Psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 24.02.2012 kell 17:02
Piirid loovad tõesti lapsele turvalisuse. Kui laps saab aru, mis tema ümber olevate inimestega toimub, siis ta saab lõdvestuda, mängida ja normaalselt suhelda. Kui aga inimesed ei väljenda seda, kuidas miski neile tegelikult mõjub, siis satubki laps segadusse ja hakkab otsima piire. Üldiselt võibki öelda, et piire pole vaja panna niivõrd lapsele („sa ei tohi teha seda“), sest siis peab laps lihtsalt alluma reeglitele ja ta ei õpi tundma oma lähedaste inimeste vajadusi. Lapse emotsionaalsele arengule tuleb kasuks just see, mida teie olete oma lapsega suheldes teinud – te näitate lapsele oma piire („mul on valus“, „mulle nii ei meeldi“, „ma olen praegu väsinud ja tahan pool tundi vaikselt olla“). Tähtis on, et laps näeks teiste piire.

Kirja järgi tundub, et vanaema ei ole lapsega päriselt aus, ta ei väljenda oma piire. Paljud inimesed kahjuks ei olegi piisavalt kontaktis oma vajadustega, ega pruugi seetõttu osata piire panna. Inimesed võivad reageerida alles siis, kui piirid on juba liiga palju ületatud. Ma saan aru, et vanaema katkestab suhte lapsega (istub kurva näoga, ei tee lapsest välja jne) siis, kui piirid on kõvasti ületatud. Sellest satub laps veel suuremasse segadusse, sest nüüd on ta milleski süüdi. Võib öelda, et laps ületab piire, mida pole olnud näha ja jääb selle eest nö patuoinaks. See on tegelikult lapse jaoks üsna ülekohtune.
Iseenesest ei ole sellest midagi halba, kui vanaema piirid oleksid teises kohas, kui ema ja isa piirid. Sel juhul laps õpibki, et inimesed ja nende vajadused on erinevad. Laps võibki teada, et vanaemaga saab teha teatud mänge, mida teistega ei saa. Kuid tingimus peaks olema see, et vanaema siiralt ka ise rõõmustab nende mängude üle. Laps tajub ära, kui vanaema surub ennast alla ning hakkab vanaema provotseerima, et nähtavale tuua tajutud vastuolu (alateadli)

Te küsite, et mida saate ise teisiti teha. Olen samuti nõus, et selle peale ei tasu panustada, et vanaema muutub, kuid samas ei ole see ka võimatu. Kui olete ise ka juures, siis võite proovida märgata ise vanaema kehakeelt ja seda sõnadega väljendada. Kui teete seda piisavalt aktsepteerivalt, siis võib sellest õppida nii vanaema kui ka laps. Kui vanaema ei tee lapsest välja, kuna laps on piire ületanud, siis võite proovida konflikti lahendust ehk kuulata mõlemaid aktiivselt. Võite vanaema tundeid ja kehakeelt peegeldada ja püüda siiralt ilma hinnangute ja süütunneteta mõista, mida vanaema kogeb. Sama võib teha lapsega, et peegeldada talle tagasi seda, kuidas laps olukorda näeb ja mida tunneb. Kõige keerulisem vast ongi jääda neutraalseks ja mitte võtta vastutust nende omavahelise suhte eest rohkem, kui tegelikult vajalik on. Ka laps vajab toetust selles segaduses, mida vanaemaga suhtlemine talle tekitab. Usun, et vanemal võib tekkida soov kasvatada last ja öelda, et nii ei tohi. Soovitan pigem sügavalt sisse-välja hingata ning leppida sellega, et vanaema ei oska end paremini kehtestada ja proovida pigem oma last toetada aktiivse kuulamise ja vajadusel vanaema vajaduste sõnastamisega. Laps ei peaks jääma süüdlaseks, kui ta ei oska vanaema mõtteid lugeda.

Kokkuvõtteks on hea, kui jääte võimalikult neutraalseks, ega hakka ei üht ega teist õpetama. Nad õpetavad teineteist niigi. Laps vajab aga teie mõistmist ning võimalik, et ka hinnanguvabasid selgitusi vanaema käitumise ja vajaduste kohta. Vanaema võite õpetamise ja selgituste andmise asemel rohkem aktiivselt kuulata. Võimalik, et peale mõningast aktiivset kuulamist tunneb vanaema ennast ka piisavalt lõdvestunult ning suudab vastu võtta teie poolseid soovitusi. Vanaema ei pea ju lapsega riidlema hakkama, mida ta võib karta, tal on vaja lihtsalt väljendada oma vajadusi.
Seega soovin jõudu, mõistmist ja kannatlikkust teile!
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!